Väetamisel kehtivad kindlad käsud ning keelud

Eestis tohib turustada ja kasutada väetisi, mis on kantud Eesti väetise registrisse või on tähistatud Euroopa Ühenduse väetisena ("EÜ väetis" või "EC fertiliser"), mis tähendab, et väetis vastab Euroopa Liidu määrusele 2003/2003.

Väetamisel on kasulik teada, et taim kasutab toitaineid mullast proportsionaalselt, vastavalt kõige madalama toitaine vajaduse rahuldamise järgi. Teisisõnu - kui mingit toitainet on vajaka, siis jäävad ka külluses olevad toitained kasutamata. Eriti ohtlik on lämmastiku kasutamata jäämine, sest lämmastiku liikuvus mullas on suur ja see leostub sademetega kergesti veekogudesse ja ka põhjavette.

Veel peaks teadma piirangutest, mis tulenevad veekaitseseadusest. Nii orgaanilisi (sõnnik) kui ka mineraalväetisi ei tohi laotada ajavahemikul 1. detsember-31. märts või muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üle ujutatud.

Väetise laotamine pinnale on keelatud, kui maa kalle on üle 10%. Kalde 5-10% puhul on pinnale laotamine keelatud 1. novembrist kuni 15. aprillini. Keelatud on ka väetamine karstilehtrite ja allikate läheduses 10 m raadiuses. Fosforit võib anda maksimaalselt 30 kg/ha ning üle 100 kg /ha kohta antava lämmastiku koguse korral tuleb seda teha mitmes jaos.

Täiendavad piirangud kehtivad nitraaditundlikul alal, mis on määratud vabariigi valitsuse 21. jaanuari 2003. aasta määrusega nr 17. Seal võib orgaanilist ja mineraalset lämmastiku võib anda kuni 140 kg /ha.

Väetiste optimaalseks kasutamiseks oleks vajalik teha mulla analüüs ja koostada väetamise kava arvestades analüüsi tulemusi, kasvatavat kultuuri ja loodetavat saaki. Kui kogemusi napib, tasub enne väetama asumist spetsialistidega konsulteerida.

Autor: Tambet Sova