Rumalrohelises riigis on maadeavastus endiselt võimalik

Eesti inimene on leidlik. Tänane "Äripäeva luubi all" vaatleb ärimeestele kasulikke, aga riigile kahjulikke maadevahetusi, mis käivad loodus- ja maastikukaitsealade sildi all. Annad ära maa, kus majandustegevus on keelatud, ja saad riigilt vastu elamu- või ärimaad, mis on hoopis teises hinnaklassis. Tehingute kasum ulatub aukartustäratavate kümnete miljonite kroonideni maatüki kohta.

Äripäeva arvates annab riigi helde vastutulek maadevahetuse ärile ainult hoogu juurde, millega aga riigi tegevuskahjum niisugusest ärist kasvab.

Maadevahetuse õigustuseks räägib asjaolu, et riik ise on laiendanud loodus- ja maastikukaitsealasid, millega konkreetsed eravalduses maatükid on sattunud majandustegevuse keelu alla.

Seega võib kasumlikku maadeäri ajavaid mehi pidada heauskseteks omanikeks, kes on mingist hetkest seatud fakti ette, et oma maaga pole neil suurt midagi peale hakata.

Niisugustel maadel ei tohi raiuda, künda, ehitada, mõnedel maalappidel isegi käia. Tundub põhjendatud vastulause, et kui riik laiendas piiranguid, kehtestas keelde, siis hüvitagu maadevahetuse kaudu ärimeeste purunenud lootused.

Või on need siiski krokodillipisarad. Heausksuse vastu räägib maadevahetuse äri koordineeritus. Advokaat Raul Markus ja tema äripartner Tarmo Pedjasaar näiteks paistavad silma looduskaitseliste piirangutega maa vahetamise ja müümisega teistele kinnisvaraärimeestele. Nad on niisuguste aladega varustajad. Seega on tegu spetsiifilise äriga rumalrohelise riigi ehk maksumaksja kulul.

Oluline on teha õigel ajal "maadeavastus" ehk avastada piirangute alla minevad maatükid. Tarmo Pedjasaar möönab, et maade vahetamine on äri nagu iga teinegi, peab olema vaid kannatlikkust, vahetus võib võtta paar aastat. Kuid mitukümmend miljonit krooni vaheltkasu paari aastaga - pole justkui põhjust nuriseda.

Ent kas riigi käitumine loodus- ja maastikukaitsealade laiendamisel on siis rumal teguviis? Ei ole. Kas või Natura 2000 programm paneb meile kohustuse majandustegevust piirkonniti kokku tõmmata. Teisalt ongi õige majandustegevust - seal, kus see on lubatud - intensiivistada. On alad, kus majandustegevus on keelatud, aga mujal käigu täie auruga. Kuid vale on lasta end kaasa tõmmata kahjumlikesse tehingutesse kinnisvaraspekulantidega, kes püüavad loodushoiu pealt üksnes kasu lõigata ega tahagi majandustegevust arendada.

Riik peaks andma selge signaali, et uusi piirangute alla minevaid maid ei vahetata - ühtlasi avalikustama niisugused maad, et keegi ei saaks riiki edaspidi pahausksuses süüdistada.

Kui keegi niisugustele aladele maad ostab, kuulub see normaalse äririski alla. Erandeid ei tule. Senised piirangute alla sattunud alad tuleks üle vaadata ükshaaval - kui paistab välja maaga spekuleerimise tunnuseid, siis maad mitte vahetada.

Vastasel juhul jääb riik omama vaid keelualasid ja reservaate, vahetades oma head maatükid palvehelmeste vastu. Muidugi, nii nagu tavaks saanud - juriidiliselt on kõik korrektne.

Autor: ÄP