Rabarock lava tagant

Kui me reede hommikul Järvakandi staadionile jõudsime, olid esimesed karvased ja sulelised juba oma telgid püsti saanud ning lõid päikesepaistel aega surnuks. Platsi avamiseni oli aega pea terve normaalse inimese tööpäeva jagu.

Olin meelestatud nägemaks hulkade viisi karme rokkareid, karvased ja üleni nahas. Esimene pilt näitas hoopis punkareid. Ja ega lavalgi punkaritest puudu olnud: Eesti poolt pea pungietalon J.M.K.E., Soomest näiteks Cleaning Women. Jäin mõttesse - kas pole pungil ja rokil, punkaritel ja rokkaritel liialt põhimõttelist vahet, et nad suisa ühele festivalile, nime järgi küll roki omale, kutsuda? Rahva üksmeelset rokkimist vaadates tundus, et ju siis pole see vahe kuigi suur, ehk ainult roosa harja jagu, mis ühtedel pealael on ja teistel pole.

"Oh, what's this! It's like Deep Purple!" jõudis tunnustavate hüüetega heliproovi reedene peaesineja The Misfits USAst. Elevus oli tekkinud bändile valmis seatud lillat läbipaistvat trummikomplekti nähes. Lotendavad dressipüksid jalas, hakkas bändi bassimees tööle - kitarrile uusi keeli peale panema.

Õhtuks jõudis bänd märkimisväärse muutuse läbi teha: dressides kulist oli saanud nahkne rokkar, indiaani joontega muhedast sellist suisa sinine kahvanägu. Nende kava kohta oleks võinud teha rahva seas küsitluse: mitu lugu mängiti? Vastuseid oleks olnud sama palju, kui käies mööda platsi herneid täis pudeliga ja küsides, mitu hernest pudelis on. Lugude vahel lihtsalt peaaegu puudusid pausid. Ja kõlasid need ka üsna ühtemoodi - minu kõrvale koledalt (paljudele karmidele meestele on see küll iidol ja noorpõlve meenutaja).

Tundus, et õhtu peaesinejaks kujunes hoopis Misfitsile eelnenud Oomph! Saksamaalt -

Rammsteini leebem versioon, nagu mõni ütles. Ja Eesti rahvas pole saksa keelt unustanud, laulis kaasa mis mühises.

Trummikõla on justkui veidi plekine, oleks võinud helimehele naljaga pooleks ette heita, kui lavale jõudis Cleaning Women. Kui Peeter Oja tegi omal ajal peedist pesumasinale trumli, siis Cleaning Women oli endale pesumasina trumlist trummi teinud. Lisaks mitmesuguseid plekkämbreid ja kummalisi rõngaid, mida kasutati trummitaldrikutena. Minu jaoks oli see Rabarocki põnevaim bänd: oli tõesti hämmastav vaadata, kust kõik heli - ja mitte halb heli - välja võib tulla.

Pesunaised kandsid oma nime igati välja: kirjeldatud trummikomplekt oli paigutatud pesukuivatusrestile - mis oli ka väga tark otsus, sest pillimänguks tundus see märksa parem kui pesu kuivatamiseks. Teisest samasugusest oli improviseeritud ei-tea-mis-nimega-keelpill, mille külge monteeritud tolmuimejatorust "basskitarr", teisele kitarrile oli küll leitud tavapärane kael, kuid kehaks miskit tühja värvipurgi laadset. Nad olid mõnusad lillelapsed, aga seda ainult lavaleminekuni. Nende esinemise ajal läks osa mahvi lihtsalt äraarvamisele, kes on kes - lahedatest lõngustest, kes nägid välja nagu mu vanemad noorepõlve ajal, olid saanud ranged tumedates kostüümides pesunaised, punkariharjad peas. Sellele muundumisele hindeks 5+.

Üks populaarne riietumisstiil sel festivalil paistis olevat rebadel püksid, mõnel katsid puudujääva osa aluspüksid, Negative'i lauljal paistis pepuvahe ja väiksel laval olevat suisa paljast tagumikku näidatud. Sellest vsiimasest jäin (õnneks) ilma.

Ka järgmise päeva n-ö peaesineja The Cooper Temple Clause ei saanud rahvalt vastavat tunnustust. Seekord ma küll esinejaid ei süüdistaks - aga jällegi maitse asi -, olid kenad inglise poisid, nojah, viimaseks oleks ehk võinud valida midagi rajumat. Siin oli "tujurikkujaks" The Cooper Temple Clause'ile eelnenud Metsatöll, kes esines tõeliselt võimsalt. Õhtu tipp oli väiksel laval Metsatölli näol juba ära, edasi tuli vaid järellainetus.

Autor: Tene Üprus