Väljateenimata puhkusele

101 Riigikogu liiget pääsesid eile suvepuhkusele pärast kõigi aegade kõige töövaesemat aastat. Paljude saadikute jaoks oli aasta nii igav, et nad eelistasid parlamendisaalis konutamisele lähetusi oma kodukanti.

Kuigi sageli on Riigikogu saal istungite ajal tühjavõitu ning mõne esitatud arupärimise vastust kuulab vaid arupärija ise, on puudujatel pea alati põhjus puudumiseks olemas. Viimase tööaasta suurimate puudujate nimekirjas troonib Tatjana Muravjova, kes aga oli kolm kuud haiguslehel.

Suhteliselt harva on Riigikogus näha ka Tiit Niilot, kes ei jõudnud lõppeval tööaastal kohale igal kolmandal istungipäeval. Võrumaa Nopri talumeierei omanikuna tuntud Niilo viibis tervelt 19 päeva siselähetusel.

Kõik need lähetused toimusid Võrumaale või Lõuna-Eestisse. Res Publica fraktsioon lähetas Niilo tema kodukanti tavaliselt riigikogu viimasel tööpäeval - neljapäeval.

"Ega ma nüüd hästi aru saa, kas tõesti tekitab oma valimisringkondadega suhtlemine teile küsimusi," imestab Niilo. "Komandeeringuraha ma ei ole nende päevade eest saanud, autokulud katab mu enda firma."

Niilo sõnab, et pea kõik üritused Võrumaal toimuvad just nädala teises pooles ning seal on vaja kohal olla. "Eks muidugi saa ka mõned tööd kodu juures ära tehtud, kuigi… kui te sama asja mu naise käest küsiksite, siis tema kindlasti räägiks, kuidas Tiit on kogu aeg lennus," räägib Niilo.

Reformierakondlane Igor Gräzin aga puudus Riigikogust 22 istungipäeva ilma põhjuseta, samuti panid pea kaks nädalat Riigikogu töölt põhjuseta pausi saadikud Reet Roos ja Siiri Sisask. Viimast saadab Res Publica fraktsioon sageli lähetusse Raplamaale, sh Kaiu valda, kus on tema kodu.

Sage puuduja on olnud ka rahvaliitlane Janno Reiljan, kes Tartu Ülikooli majandusprofessorina viibib sagedastel lähetustel Tartus.

Gräzin ütleb, et parlamendi liikmel on õigus tulla hääletama, aga mitte kohustus. "90ndatel oli Edgar Savisaar Riigikogu suurim puuduja, samal ajal kui oli saadikuid, kes tegid ränka tööd ja mitte kunagi ei puudunud," räägib Gräzin. "Kõik teavad Savisaart, aga paljud neist tublidest töötegijatest ei jõudnud isegi mitte Heimar Lengi unustatud poliitikute edetabelisse."

Seda põhimõtet on viimase aasta jooksul järginud endine rahvastikuminister Eldar Efendijev, enne Riigikokku valimist raadioajakirjanikuna töötanud Nelli Privalova, rohkem 17 miljoni kroonise eramu müüjana kui Riigikogu liikmena tuntud transpordiärimees Jüri Šehovtsov ja Hoiupanga kunagine juht Olari Taal.

Tõsi, alates praeguse Riigikogu tööle asumisest 2003. aasta kevadel on need mehed ikka veidi sõnakamad olnud. Nagu Riigikogu stenogrammidest selgub, jäi Olari Taali seni viimaseks sõnavõtuks: "Vabandust!", kui näpp ilmselt ekslikult sõnavõtule registreerimise nuppu puutus. See juhtus eelmise aasta kevadel ning pärast seda pole Taal enam seda nuppu katsunud. Transpordiärimees Šehovtsovi häält kuuldi Riigikogus viimati eelmise aasta algul seoses küsimusega vedelkütusevaru loomise ja haldamise kohta.

"Ma pole kunagi olnud eriline kõnemees ja miks ma peaksingi midagi seal küsima," küsib Res Publica liige Olari Taal vastu küsimusele, et miks ta viimase aasta jooksul Riigikogus vaikselt on olnud. "Ega see küsimuste voor seal pole selleks, et midagi teada saada. See on ikka vastaja piinamiseks või enese näitamiseks rohkem."

Taal ütleb, et ju pole viimasel ajal teda huvitavaid teemasid Riigikogus olnud ja lisab, et tal on alati olnud rohkem tööd, kui seda on viimasel ajal riigikogus teha tulnud.

Riigikogu suurim oraator Eiki Nestor ütleb, et kes vaikib saalis, see vaikib tavaliselt ka komisjonides. "Kõige imelikum seejuures on, et mõni selline vaikija valitakse veel tagasi ka Riigikokku," ütleb Nestor ja lisab, et teinekord on mõni küsimus ka selline, et võiks parem jäädagi küsimata. "Näiteks küsis Heimar Lenk umbes nii, et on ju, et elu on meil paremaks läinud."

Palka saavad Riigikogu lihtliikmed olenemata sõnakusest ühtmoodi: 35 000 krooni kuus pluss ca 10 000 krooni iga kuu kuluhüvitisteks.

"Natuke igavavõitu on olnud viimasel ajal," ütleb viimase tööaasta iseloomustuseks reformierakondlasest Riigikogu liige Igor Gräzin. "Pole enam sellist mängu ilu ja kirge, mis näiteks üle-eelmise koosseisu ajal oli, vaid rohkem nagu kantseliit."

Gräzini erakonnakaaslasel Meelis Atonenil tuleb näitena vastu võtmata jäänud olulisest seadusest ette vaid uus riigihangeteseadus, mille ümber käib põhimõtteline vaidlus juba kaua aega.

"Muud nagu ei tule ette, et oleks jäänud vastu võtmata," ütleb Atonen. "Me pole enam nii uus riik, sellepärast on ka uusi seadusi vähem."

Sotsiaaldemokraadist riigikogulane Eiki Nestor ei imesta sugugi, et Riigikogu seaduste "skoor" nii väike on.

"Kui praegune koalitsioon kokku tuli, oli arvata, et selline see töö tulebki," ütleb ta. "Nende taktikepp on lühikese laulu jaoks, kõik võimu eesmärgid on seotud järgmise aasta valimistega."

Kui eelnevatel aastatel on Riigikogu septembrist juunini toimuvatel istungitel vastu võtnud tavaliselt üle 200 õigusakti, siis sel aastal piirduti vaid umbes 140 seaduse ja seaduseparanduse vastu võtmisega.

Ööistungeid ei mäleta enam keegi ja keegi ei imesta ka enam selle üle, kui neljapäevaseks istungiks kogunetakse Riigikogu saali vaid viieks minutiks.

Väike vastuvõetud seaduste arv aga näita aga vähemalt opositsioonisaadikute arvates mitte seda, et Eesti riik oleks valmis saanud, vaid seda, et valitsusest lihtsalt ei tule seaduseelnõusid.

Sellepärast tegeleb ka Riigikogu Nestori sõnul jooksvate küsimuste lahendamisega ja nn kohustuslike seaduste vastuvõtmisega.

"Pikema perspektiiviga teemasid praegune koalitsioon (Keskerakond, Reformierakond, Rahvaliit - toim.) kas ei oska või ei taha üles tõsta," ütleb opositsiooni liige Nestor.

Valitsuse kommunikatsioonibüroo teatel aga ei saavat teha numbrite võrdlemisel ühest järeldust, vaja on vaadata ka poliitilist konteksti.

"Riigikogu hakkab üha enam pöörama tähelepanu arengukavadele, strateegiatele ja riiklikult tähtsate küsimuste arutamisele. See on asjade loomulik käik ning näitab Eesti riigi arengu jõudmist stabiilsuse ajajärku," teatas valitsuse kommunikatsioonibüroo.