Kristina Mänd loobuks viimasena keelteoskusest

Kertu Ruus 04. august 2006, 00:00

Enne praegust tööd olite juba pool aastat Lõuna-Aafrikas CIVICUSe konsultant. Miks Te üldse nii kaugele läksite?

Kui ma olin viis ja pool aastat Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) juhataja olnud, siis hakkasin ennast ammendama ja leidsin, et ka organisatsioonile on uus juht hea. Läksin CIVICUSse pooleks aastaks tööle, et neid katusorganisatsioonide küsimustes nõustada.

Aga mult hakati ka nõu küsima, kuidas CIVICUSt peaks juhtima.

Organisatsioon on kasvanud, aga struktuur pole järele jõudnud. Minu ülesanne on luua seal kord majja ja panna organisatsioon tööle. Mulle oli see mõnus väljakutse. Ja kui ma nüüd ülbelt ütlen, siis kuhu mul Eestis liikuda on? Enamik läheb Brüsselisse, mina Lõuna-Aafrikasse.

Miks mitte poliitika või erasektor?

Poliitikasse ma ei taha, sest mulle meeldib ise asju kontrollida. Ja erasektoris pole mulle midagi põnevat pakutud, mis mul silmad särama paneks. Vahet ju pole, mis sektoris oled. Juhi roll ja väljakutsed on samad.

Kui ma ei teeks seda, mida ma teen, siis ma oleksin näitleja või laulja. Mu suurimaid pettumusi elus on see, et ma ei oska laulda. Ma tahaksin olla naissoost James Brown ja laulda Compromise Blue's.

Mida Te uuel tööl kõige rohkem kardate?

Midagi. Olen New Yorgis õppinud ja maailmas ringi rännanud, erinevate inimestega suhelnud.

Kumba on raskem juhtida - inimesi või tegevusi?

Inimesi. See ongi CIVICUSes mulle uus väljakutse. Ma ei ole inimeste juhina just eriti tugev. Selleks on vaja empaatiavõimet, mida mul on vähe. Olen raudselt rohkem individualist kui tiimijuht.

Kas see on Teile kätte maksnud?

Kätte maksnud just mitte, aga sa võid mõne hea inimese algatuse maha magada, sest sul on teised eeldused. Eks ma ikka praktiseerin seda, et kas minu reegel või üldse mitte kellegi reegel. See enda korrale kutsumine on üks raskemaid asju, aga ma olen õppinud nõu küsima.

Kas Te imetlete mõnda Eesti juhti?

Ants Silda Baltic Computer Systemsist, Mall Hellamit Avatud Eesti Fondist. Eestis on küll palju koolitatud juhte, aga vähe selliseid, kes suudaksid näha ühiskonda laiemalt ja oma organisatsooni või ettevõtet selles. Eesti juhtide suur miinus on see, et nad on orienteeritud tulemustele, mitte protsessile.

Mis mõttes?

Sa pead vastutama oma idee eest sellest hetkest, kui see on veel toormaterjal, kuni selleni, kui see toode ühiskonnas lahustub. Ütleme näiteks, et sa juhid mobiilifirmat ja tahad turgu laiendada ning ehitad kampaania üles sellele, et koolilastele on telefonid odavamad. Aga kui samas on politsei teatanud, et järjest enam rünnatakse lapsi, kes räägivad tänaval mobiiliga, siis see on vastutustundetu.

Kui saaksite endale alles jätta vaid ühe oskuse, siis mis see oleks?

Keeleoskus. See on kõige viimane asi, millest ma loobuksin.

Milline on olnud suurim probleem, mis on tulnud lahendada?

Jube raske on sellist asja öelda. Enim on tulnud lahendada inimeste meeleoludest ja tujudest tekkinud arusaamatusi, kommunikatsiooniprobleeme. Võimatu on öelda, et unustame vanad asjad ja läheme edasi. Vimm jääb sisse ja siis saab edasi liikuda ainult kuni järgmise takistuseni.

Kas seda vimma saab lahendada?

Palestiina ja Iisraeli konflikti puhul ei saa, aga organisatsiooni tasandil ikka saab. Samas on olukordi, kus see pole tõesti võimalik. Vaen ja jonn on liiga suur. Siis tuleb otsustada. Ma olen elus mitmekümneid inimesi tööle võtnud, aga ainult kaks lahti lasknud.

Mille eest need kaks lahti lasite?

Üks oli rumal. Tal oli suur eelarvamus kõige suhtes ja tema jonn rikkus terve organisatsiooni meeleolu. Vestlused ei viinud kuhugi ja siis ma palusin tal lahkuda. Teine inimene väitis endal olevat oskusi, mida tal polnud. Ja kuna ta võeti tegema konkreetset asja ning teda organisatsioonis ümber nihutada ei saanud, siis tuligi ta vallandada. Üldiselt aga on nii, et kui ma kord juba kutsun inimese midagi tegema, siis ma kutsun ta ka uuesti.

Mis on juhile tähtsam - kas teoorias õpitu, kogemused või intuitsioon?

Kõik on absoluutselt võrdsed. Olen näinud suurepäraseid oma teema tundjaid, kes keeravad asja untsu, sest neil pole protsessi juhtimiseks teoreetilisi teadmisi. Aga kes teemat ei jaga, teeb jälle sotsiaalseid fopaasid. Seda võin küll öelda, et ilma New Yorgi hariduseta poleks ma suutnud EMSLi juhtida. Ja samas poleks ma suutnud Pedas ja EBSis turundust õpetada, kui mul poleks olnud kogemust sellest, mida see tegelikult tähendab.

Millised on Te parimad ja halvimad juhiomadused?

Parimad on otsekohesus ja hea huumorimeel. Ma oskan väga hästi asju seletada. Olen hea ajaplaneerija, teen asjad varem ette ära. Juuksuris või pediküüris loen dokumente. Lennujaamas ei valmista ma ette konverentsi ettekannet - see on ammu valmis -, vaid teen asju, mille tähtajad alles tulevad.

Halvim: samuti otsekohesus, mõnikord lausa häbematu. Empaatiavõime puudumine.

Kas Te olete saanud selleks, kelleks tahtsite saada?

Ma tahtsin saada lüpsjaks. Ja ma töötasin lüpsjana, kui olin 13, nii et jah, olen. Aga tõsiselt: ma tõusen üles teadmisega, miks ma oma tööd teen. Ja õhtul lähen magama teadmisega, et olen teinud kõik endast sõltuva, et seda veelgi paremini teha. Ma ei planeeri oma karjääri. Mulle on töö juures oluline, et mul on midagi õppida, et töötan koos heade inimestega, et mu tööl on suur eesmärk ja et selle tulemusena maailmas midagi muutub.

Mida ütleb Teile sõna "väsimus"?

Suurt midagi. Ma oskan jube hästi puhata. Magan, ujun, pidutsen. Mul on üldse kord aastas halb tuju, vihastan ka korra aastas. Olen küll emotsionaalne, aga stabiilse närvikavaga. Ma võin oma tööd kehvasti teinud inimesele paberid tagasi visata, aga ma teen seda iga kord, mitte nii, et kolmapäeval lükkan töö tagasi, neljapäeval leebun ja reedel olen nõus.

Kas Te kandideeriksite Eesti presidendiks, kui ettepanek tehtaks?

Ei. Sul peavad olema inimesena ühiskonna ees saavutused, mis teevad sind presidendi vääriliseks, ja ma ei arva, et mul neid on. Ma ei näe põhjust, miks mu suhetest, eraelust, sõpradest peaks saama avalik tabloo. Aga presidendina oled sa selleks sunnitud, sest inimestel on õigus teada.

Õppisime Kristinaga koos Tallinna 21. keskkoolis, rohkem hakkasime suhtlema ülikooli esimestel kursustel. Kristina on mult palju nõu küsinud. See sõltub inimeste keemiast, kas nad on ühte verd - meie oleme. Aastatega on tekkinud 100% usaldus.

Kristina ei ole jäigalt oma seisukohtades kinni. Tema kohta sobib EÜSi lipukiri - sa oled kindel põhimõtetes, aga tolerantne suhtlusel. Sellepärast ta nõu küsibki, et saada kõrvaltvaadet.

Ma arvan, et EMSLi praegusele kujule viimine on väga muljetavaldav saavutus. Kristina on minimaalsete inimressurssidega ehitanud üles konstruktiivseid asju tegeva organisatsiooni. Kristinas on nii power kui ka järjekindlus ning süsteemsus. Ei ole väga tavaline, et need kokku satuvad. Naisjuhi kohta on ta väga ratsionaalne. Tema juhitavatel üritustel ei toimu niisama targutamist, need on alati suunatud eesmärgile.

Kristina jõud väljendub juba tema kohalolekus. See on selline inimtüüp, et kus need inimesed on, seal alati juhtub midagi, olgu siis töö- või eraelus. Ja esinedes on Kristina nagu vana kooli tööstusjuht - öösel kella viieni pannakse tina, aga kell kaheksa esineb ta nii, nagu oleks ta kodus kümme tundi maganud.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    24. November 2011, 16:10
    Otsi:

    Ava täpsem otsing