Lihtsad toidud ja varajane ärkamine Tartu Entris

Rüütli ja Küütri tänava nurgamajas on juba mõned aastad olnud noobel hotell London ja restoran.

Mis oli enne seda, püsib tartlastel hästi meeles - nii skeletini lagunenud majakarkass kui Humal, legendaarne õllekas ehk tegelikult üks jube urgas, mis mingil ajal vähe kobedamaks "õllerestoraniks" korrastati.

Aga veel enne seda, eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel oli samas kohas kohvik-veinibaar Ko-Ko-Ko ehk Kolme Koopa kohvik. Tantsuga, malega ja korralike klientidega. Koos hotelliga äratati korraks ellu ka Ko-Ko-Ko, aga pikalt polnud reanimatsioonist kasu - peatselt pani see uksed kinni ja asemele tuli Entri. Entrilgi on oma ajalugu - päris mitu aastat tegutseti sellesama nime all bussijaama ja kaubamaja naabruses.

Alguses pidasin Entrit klassikaliseks hotellirestoraniks ja kuna London on kallis koht, siis valisin ka Entri menüüst peenemad road, et saaks ikka need kõige hõrgumad maitseelamused kätte. Aga ei tulnud välja, nii chateaubriand kui ka lambaliha metsriisiga olid korraliku roa imitatsioonid, kuid mitte rohkem. Keskmises vintskuses lihatükk ja paar hiigelsuurt maitsetut kartulit, juures veinikaste, mis võiks samahästi olla kastmepaki kui koka looming. Ja lambaga sama - tuimaks haudunud ja ülearu soolane lambaliha koos igava riisiseguga.

Ometi jäi tunne, et ma pole Entrist õigesti aru saanud, läksin mõne päeva pärast uuesti. Seekord tegin valiku jaotusest "Lihtsad toidud". Bingo, kõik läks täppi! Need road ongi Entri pikaealisuse ja populaarsuse saladus. Kanaliha ja suitsulõhega lehttaignatasku köögiviljadega oli klass omaette: ei mingit ülessoojendamist, tasku tuli lauale värskelt ahjukrõbedana, sisaldades kõike lubatut ja veel enamgi. Lõhepasta polnud kehvem, pastaga oli osatud ringi käia. Nii et Entri tugevus on lihtsates ja toitvates roogades, mis siin väga hästi välja tulevad.

Mõlemal korral oli meil sama ettekandja, teenindus oli kiire ja korralik, aga raske oleks ka leida põhjust venitamiseks - rahvast oli vähe. Esimesel korral pikk (ja lärmakas) laudkond kursusekaaslasi, kes aastakümnete järel minevikku meenutasid, teisel korral vanaldased hotellikliendid, kellele hotellist kaugemale minek kõrge ea tõttu raskusi valmistas.

Suvisel ajal pole Entril lihtne, kogu Rüütli tänav ja pool Raekoja platsi on kirevaid söögikohti täis ning kes ikka ilusa ilmaga keldrisse tahab tulla. Ometi on see kelder kaunim kui nii mõnigi maapealne saal, kenasti restaureeritud ja ajatut väärikust täis - söögikohta taastades peeti meeles kolmekümnendate aastate Ko-Ko-Ko'd. Eespool kõrged ja kõvad toolid ja lauad, kus hea süüa, tagapool pehmed tugitoolid, et ka lehte lugeda ja mõnuleda saaks. Kui lehte lugeda ei viitsi, võib ennast lõbustada menüü lisasse trükitud anekdootidega.

Hommikuse ärkamisega tartlased kiidavad Entrit, et see juba kell seitse uksed lahti teeb.