Aedniku aasta algab sügisel

Kui ilmad jahenevad ja sügisvihmad algavad, hakkavad sibulad kasvatama uusi juuri. Seetõttu on augusti lõpp ja september sobivaim aeg sibullillede istutamiseks ja vanade puhastamiseks. Sooja sügise korral ulatub istutusaeg isegi oktoobrikuusse.

Suurem valik lillesibulaid saabubki aiandites müüki sügisel - augustis ja septembris. Kevadel istutatakse vaid külmaõrnu sibulaid, mida talveks maasse ei jäeta.

Sordisibulate istutuskoht peab olema huumusküllane ja hea veeläbilaskevõimega. Liigniiske muld ei sobi näiteks tulpidele, kes kipuvad kergesti haigestuma. Neile sobib liivase põhjaga rammus muld, mis suve teisel poolel parajalt kuivaks jääb. Tulbisibulad istutatakse 10-20 cm sügavusele, umbes 15 cm vahedega. Nartsiss ja veel mõned vähenõudlikumad sibulad kasvavad hästi ka niiskemas mullas.

Vähenõudlikke sibullilli - krookuseid, nartsisse, siniliiliaid ja kobarhüatsinte - võib ka muruplatsile istutada. Kõige lihtsam on seda teha nii, et viskate pihuga sibulad murule laiali ning mahakukkunud sibulad kaevate sinnasamasse mulda.

Kui peenar on kujundatud levinumatest ja igasugustele tingimustele vastupidavatest sibullilledest (st pole haruldasi ja õrnu taimesorte), siis polegi midagi olulist vaja teha.

Suve kestel peaks kindlasti umbrohtu kitkuma. Tavalisel parasniiskel maal ei vaja sibullillepeenar isegi kastmist ega väetamist. Küll aga on seda vaja teha liivasel pinnasel oleval peenral. Kevadeti võiks peenrale laotada õhukese kihi kompostmulda.

Kui sibulakogumikud on läinud liiga tihedaks - sibulatel ei ole enam kasvuruumi -, on vaja sibulakogumikke jagada. Muidu jäävad sibulad väikeseks ning õitsemine kannatab. Tavaliselt istutatakse kobarhüatsinte ümber 5-6 aasta, lumikellukesi 3-10, krookusi 3-5, sügislilli (Colchicum) 3-4 aasta tagant. Siniliiliaid, puškiiniaid, kirgaslilli jagatakse harva, kuna nende kasvukiirus on väiksem.

Sibulate ülesvõtmiseks on õige aeg siis, kui taime kasv on peatunud ehk lehed ja juured on surnud. Vältima peab sibulate vigastamist! Eemalda närtsinud lehed, eralda tütarsibulad emasibulaist ja vii kastidesse sorteerituna vihma ja päikese eest varju taasistutamist ootama.

Kui istutada sibulad vanale kasvukohale tagasi, tuleks vähemalt osa mulda välja vahetada. Ka spetsiaalselt sibullilledele mõeldud väetised tuleks mulda viia vahetult enne istutamist.

Sügisel pärast esimest öökülma ärge unustage külmaõrnu sibulaid maast välja kaevata. Külmaõrnad on sellised suuremad lilled nagu daalia (jorjen), gladiool ja kanna. Ülejäänud sibulad on külmakindlad ja neid välja ei kaevata.

Sibullillede kaunidus, vastupidavus ja hästi varane või hiline õitsemisaeg meelitavad neid taimi massiliselt kasutama. Et suvel sibullillede lehestik kuivab, peab alati mõtlema, kuidas peenras lagedaks jäänud kohti varjata.

Üks võimalus on istutada sibullilled vaheldumisi kõrgekasvuliste püsikutega. Selleks sobivad näiteks pojengid, hostad, floksid jm püsililled, mis on varajaste sibullillede õitsemise ajal veel väikesed ega varjuta kevadist õiteilu. Just kevadlillede närbumise ajaks saavutavad nad oma lopsakuse ja laiuvuse.

Teine võimalus on istutada kuivavate sibullillepealsete vahele vähenõudlikke suvelilli. Madalad sibullilled sobivad hästi põõsaste alla - eriti nende alla, mis on kevadel pikka aega elutud. Tark aiaomanik leiab alati mingi lahenduse, eriti kui sibullillede õitsemine kevadel aeda meelitab.

Sibullilli võib istutada ka iluanumatesse. Potisibullilli hooldatakse põhimõtteliselt samal viisil, kuid hoolikam peab olema nende kastmisel. Potis kuivab muld kiiremini, samas peab kastmisvesi kiiresti läbi voolama, nii et potid peavad olema põhjaaukudega ja hästi dreenitud.

Pottidesse istutatakse igal sügisel uued sibulad.

Autor: Kadi Vatsar