Turvasüsteem tõkestab vargaid ja peab silmas töötajaid

Laias laastus jagatakse turvasüsteemid kahte liiki. Esiteks, kaitse inimese poolt tahtlikult tekitatud kahju eest, näiteks sissemurdmiste ja röövide tõkestamiseks. Teiseks n-ö ohutuse tagamiseks või ettearvamatu iseloomuga kahju ärahoidmiseks või likvideerimiseks - tulekahjuandurid ja vee-, gaasi- või vahukustutussüsteemid.

Turvasüsteeme paigaldava ASi Eltron tehnikadirektor Ülo Kala tõdeb, et tuletõkkesüsteemide tellija, projekteerija, ehitaja ja hooldaja kohustused on suhteliselt hästi siseministri määruse ja euroliidu direktiividega lahti kirjutatud. Eeskirjade täitmist kontrollivad päästeameti inspektorid. Valvesüsteemide puhul on riiklik regulatsioon kehvemal järjel, ainsateks kontrollijateks võivad olla kindlustusfirmad, sest viimased on omavahel kokku leppinud, et kindlustada ei võeta objekte, kus nende poolt nõutavaid valvesüsteeme üles seatud ei ole. Või kui võtavad, siis oluliselt suurema tasu eest, sest riskid on suured.

"Tuletõrjesüsteem võib sõltuvalt ettevõtte tegevusalast või tootmise iseloomust olla spetsiifiliste nõuetega," selgitab Kala. "Näiteks plahvatusohtlike ainete käitlemise korral tuleb kasutada erilisi andureid, paigaldada galvaanilised barjäärid, mis eraldavad plahvatusohtliku tsooni elektrijuhtmestikust jmt."

Ülo Kala sõnul paigaldavad tööstusettevõtted praegu kõige rohkem läbipääsu kontrollsüsteeme, et omada ülevaadet töötajate saabumise ja lahkumise üle. Sõltuvalt töötsüklist on levinud ka videovalve- või jälgimissüsteemide paigaldamine tootmisruumidesse. Kui tegemist on 24 tundi vältava töötsükliga, siis pole sellisel asjal muidugi mõtet, sest üks vahetus töötajaid on kogu aeg kohal. Ent näiteks ladudes, hoidlates või tootmistsehhides, kus öösel kedagi ei viibi, on selline süsteem asjakohane.

Teisalt kasutavad paljud tööstusettevõtted videoseadmeid ka tehnoloogiliseks järelevalveks, mille eesmärk on näha, mida tootmisruumides tehakse ning kas peetakse kinni tehnoloogilisest režiimist. "Näiteks paigaldasime sellise kaheotstarbelise videosüsteemi Rannilasse, kelle huvi oli just suur jälgimise poole rakendamise vastu," märgib Ülo Kala.

Viimasel ajal on tööstused tellinud ka telefonivõrgu kaudu läbi ADSL-modemi töötavaid võrgukaamerate süsteeme. "Seda selleks, et näiteks firma kontoris oleks ülevaade eemal asuvatest osakondadest ja nende tegevusest," selgitab Kala. "Sisuliselt saab sedasi vaadata üle maailma. Sageli ongi tellijateks omanikud, kes ise asuvad hoopis kusagil teises maailma otsas."

Kliko Ohutuse OÜ tuleohutuse spetsialisti Janno Aksini hinnangul on ettevõtete suurim tuleohutuseprobleem koolitamata inimene.

Iseenesest pole koolitus kallis, makstes keskmiselt 350-500 krooni inimese kohta, samas aga aitab see tulekahju korral tegutsemise põhitõed üle korrata - et põleva ruumi uksed-aknad tuleb kinni panna, et külmunud veetorustikke ei tohi leeklambiga sulada, kuidas kasutada tulekustutit, kus see üldse asub jne.

Tootmishoonetes, ladudes, puidutöökodades, büroodes jne peavad olema automaatsed tulekustutussüsteemid (ATS), mis töölerakendumisel saadab häire turvafirmasse või päästeteenistusele. Käsitulekustutist on abi vaid siis, kui tulekahju õnnestub kiiresti avastada.

Kindluse, et ettevõttes on tulekaitseseadmed korras, annab ISO keskkonnajuhtimise sertifikaadi olemasolu, sest viimase saamine on seotud ka tuleohutusnõuete täitmisega.

Tulekindluse katselabori OÜ TÜV Eesti juhataja Enn Saabas kinnitab, et labori ülesanne on katseliselt kindlaks teha, kas ehitusmaterjal vastab selle kasutuskohast tingitud tuleohutuse nõuetele.

"Me oleme sõltumatu sertifitseeritud asutus, kellel on õigus teha ehitusmaterjalidele tulekindluse katseid," selgitab Enn Saabas. "Meie ei anna hinnanguid, vaid koostame protokolli, kas üks või teine toode vastab nõuetele või mitte. Sellisel juhul saab ostja kindel olla, et ta saab õige kauba." Ta lisab, et pärast Eesti liitumist euroliiduga suurenes labori käive hüppeliselt 35%, kusjuures tööde tellijaid on nii Balti riikidest kui ka Soome, Venemaa, Norra ja isegi Kreeka firmad.

Katsetamise protsess käib sääraselt, et näiteks tuletõkkeuksi tootev firma toob oma uue mudeli laborisse, kus vastavate standardite järgi pannakse paika nõuded selle vastupidavusele, temperatuuritaluvusele jt parameetrid. Üldiselt viibib katsetuste juures ka tellija esindaja. Labor väljastab tellijale protokolli katsetulemustega, kusjuures pärast katsetamist ei tohi sellele tootetüübile teha muudatusi - näiteks lisada klaasaknaid, paigaldada uut tüüpi sulgureid jmt. Lisaks kontrollib labor ka teisi tuletõkkesüsteeme - turvakardinaid, seinte läbiviikusid, mastikseid jne.

Protokollid on ettenäitamiseks hoone vastuvõtukomisjonile, kes siis hindab materjalide vastavust kasutuskohale. Kui näiteks kusagil on nõutud tuletõkkeplaati, mis peab leegile vastu pidama vähemalt 60 minutit (eurostandard E60), kasutatud on aga E30-le (vastupidavus 30 minutit) vastavat plaati, siis hoonet või ruumi kasutada ei tohi.