Pidu muusika taktis ja meis enestes

Algasid minu esimesed tantsukursused pärast kooliaega: ega see lihtne ole. Üks käsi peab olema graatsiliselt tantsupartneri õlal, teine välja sirutatud, selg tuleb hoida sirge ja sammud peavad kokku minema. Kuigi tegelikult kipuvad nad alguses hoopis sassi minema.

Tantsude õppimine viis mälestustes tagasi rütmikatundi, kui kogu klass õpetaja samme järele püüdis aimata ning see südames ikka veidi nalja tegi.

Poisid ühte ritta, tüdrukud nende vastu. Ja hakkasime samme õppima: vasak jalg taha, ette, paremale, taha. Kuigi tahtmine oli suur, tundus paar esimest tundi ilmvõimatu saada jalad muusikataktis liikuma, põlved õiges kohas kõverduma ja veel nii, et kõik mõtted kiirele tempole järele jõuaksid.

Ka emotsioone ja naerunägusid on rohkem kui rubla eest - naeru, vahel ka pahandamist oma partneri sammuseadmise pärast. Aga see läheb üle. Selg tuleb hoida sirge, pea ilusasti kaldu ning vaadata partnerile otse silma.

Juba paari kuuga oli edenemist näha. Isegi nii palju, et kõiki kursustel osalejaid kutsuti võistlustele: pole ju oluline, kas oled tantsinud paar aastat või kuud. Tähtis on tahtmine ja tunne. Meie lõime siinkohal siiski põnnama. Kooliballidest on ju paljudel meeles, et isegi kui sammud enam-vähem selged, on alustada raske, sest pole sugugi lihtne aru saada, mis tantsuga tegemist on. Ja nii pöörduvad abivajavad pilgud muusika esimeste taktide saatel ikka tantsuõpetaja poole.

Üks on aga selge - tantsimine on romantiline ja tantsijaid on kena vaadata. Alles alustanuna mööda saalifuajeed samme õppides ringi keerelda on naljakas, sest kunagi pole täit kindlust, kuidas asjad välja kukuvad, ning tihtilugu võivad põlved suurest tantsimisest siniseplekiliseks muutuda. See on lapselik rõõm ja samas võimalus kellegagi midagi ilusat jagada. Vabadus tunda rõõmu maailma keerlemisest enda ümber.

Pärast saate "Tantsud tähtedega" algust on tantsuhuviliste arv Revalia tantsukoolis suisa neljakordistunud. Saatest on ju nähtud, et oskajate toel võib sammud lühikese ajaga selgeks saada.

Kui viimased 27 aastat on Revalia tantsukoolis iga kuu avatud üks seltskonnatantsurühm, siis praegu avatakse Merle Klandorfi sõnul neli kursust, igas rühmas 15-17 paari. Küll võiks igaüks leida endale partneri, kellega oleks tore õppida. Tantsimise ees ei tasu hirmu tunda. Ebakindlus tuleneb õpetaja hinnangul tihti mõnest varasemast halvast kogemusest ja see kaob positiivse elamuse toel.

Tihti jätavad inimesed Merle Klandorfi sõnul kursustele tulemata hoopis pragmaatilisematel põhjustel nagu aeg või raha. Samas rõhutas Klandorf, et ajakirjandusest läbi kostnud väide, nagu oleks tantsimine väga kallis ala, pole päris tõsi: alg- ja kesktasemel tantsimine maksab vähe. Kallis on vaid tipptasemel tantsimine, kuid nii on ka mis tahes muul alal.

Merle ise hakkas tantsima 6-7. klassis. Õpetaja Herbert Rachman suutis lapsi tantsupisikuga sedavõrd sütitada, et pärast tunde harjutati klassikaaslastega tantse omal käel. Esimene kokkupuude võistlustantsuga oli tal aga oma 16. sünnipäeval, mil ta Aare Orbi käe all tantsuõppimist alustas. Kui poisid 17aastase tüdruku pikkusele enam järele ei jõudnud, sai õpetajast Merle tantsupartner. Tagaplaanile jäid nii loengute pidamine kui ka võimalus lillekaupluse juhatajana inimesi rõõmustada.

Autor: Kadri Tamm