Keerulised ajad õpetavad enim

Pole vist firmasid, kus ei ole päevakorral küsimus, kust uusi töötajaid leida ning olemasolevaid piisavalt motiveerida, et nad jääks.

Olukord on ettevõtja jaoks probleemne. Töötajate puudus tähendab sedagi, et uute ettevõtete loomisel on vähemalt mõneks ajaks kriips peal.

Ka toimetuses on meil olnud diskussioone selle üle, mida praeguses olukorras teha: kas riik peaks võõrtööjõule väravad avama või mitte.

Kiireim ja ka lihtsaim viis oleks välistööjõule uks lahti teha, firmad saaksid jõuliselt mahte suurendada ning tegevust laiendada, ettevõtete seisukord muutuks paremaks, jälle tekiks võimalus valida sobivat töötajat, olukorda dikteerida ja kasumeid kasvatada (mitte kõigil ettevõtetel). Edasi lükkuksid uude tehnoloogiasse tehtavad investeeringud, ettevõtted ei otsiks aktiivselt võimalusi kulutuste kokkuhoiuks. Inimene on loomult laisk ja kui okas istmikku ei torgi, muutuvad asjad vähe, kui üldse. Rasked ajad sunnivad pingutama ja see pole halb.

Lääne-Euroopa riikide vigadest tasub õppida, meeles tuleb pidada, et astudes sama rada nagu nemad, ei jõua Eesti kunagi nendega võrreldavale tasemele. Tuleb leida otseteid sihtpunkti.

Rahvusvahelistes firmades kirjutavad tihti välismaalastest omanikud tingimusi ette ning annavad nõu, kuid olukord Baltimaades on ka nende jaoks uus ning nõukogu otsused ei pruugi kõige adekvaatsemad olla.

Seega peaks kohalik juhatus suuremat otsustusvabadust nõudma. Juhatusega mitte arvestav nõukogu võib firma kiiresti kreeni viia.