Indrek Sei: äri, sport üks kirg

Sportlasekarjäär andis hulganisti kontakte. Ei ole palju selliseid paiku maailmas, kus mul poleks häid tuttavaid-sõpru ja eelkõige muidugi siin Eestis.

Sportlase tegevus on suunatud tulemuslikkusele. Võib-olla see andis teisele poolele kindlama jalgealuse - minu sõnal oli ehk rohkem kaalu kui mehel tänavalt.

See oli ilmselt eneseteostuse küsimus. Sportlase elustiil ja väärtushinnangud sunnivad teda panema mingeid protsesse liikuma ka siis, kui tippaeg spordis saab läbi. Tahe ja ettevõtlikkus ju seepärast ei kao, kui areenile ilmuvad sinust füüsiliselt tugevamad ja kiiremad.

Eks see on tegelikult endas kinni - kuidas oskad oma aega planeerida. Samuti oli see valiku küsimus. Oli pingeline aeg, lühikese aja jooksul tuli palju teha. Ise usun, et aja planeerimine mul halvasti ei õnnestunud. Vältimatud asjad ja olulised otsused, mis vajasid täit tähelepanu, jõudsin ära teha ja see lubas ka äripartneritel mind usaldada.

Äri on sama kirglik ala kui sport. Teotahteta ei sünni kummaski midagi. Mõlemad on suunatud tulemuse saavutamisele, eesmärkide täideviimisele. Mõlemas pannakse proovile oma oskused ja võimed. Sport on minus kasvatanud sihikindlust ja järjepidevust, mis ei lase raskustele alla vanduda. Ja nii nagu spordis pole ka ettevõtluses ajad alati head.

Tegelen firma strateegia kujundamise ja arendusega ning turundusega. Me ei saa müüa täpselt sedasama, mis läheb edukalt kaubaks näiteks Lõuna-Aafrikas. Pakutav on väga laia valikuga - tooteid leiab kõikidele maailmajagudele, igasugusele kliimale ja tarbijamaitsele. Minu töö ongi sisuliselt meile sobivate spordikaupade väljavalimine, samuti vastutan müügipoole eest.

Väga palju. Inimesed väärtustavad aina rohkem tervislikku eluviisi, lisavad erinevaid spordialasid oma "elustiili portfelli". See on kindlasti kasvatanud tehniliste ja spetsiaalsporditoodete nõudlust.

Kui 1990. aastate keskpaigas oli jooksutoss moejalanõu, millega käidi ööklubideski, siis mõne aasta pärast see trend taandus ning näiteks jooksujalatseid vahepeal peaaegu üldse ei ostetud, sest ka jooksukultuuri polnud veel.

Nüüd on aastas palju jooksuüritusi ning osavõtjate arv on mitu korda suurenenud. Jooksjaid tuleb muudkui juurde ja endale valitakse ka järjest paremat varustust.

Meie ei aja kohti taga. Aga kuni 2003. aastani tegutsesime ainult Eestis, samast aastast saime Puma esindusõiguse kõikjal Baltimaades. See muutis asju palju - turg on viis korda suurem, tõusus ongi suur osa turu laienemises. Meie üks eesmärk täitus.

Ses mõttes olulist, et raha on vahend, millega oma ideid teostada, aga pelgalt raha pärast ei maksa küll hakata liigselt rahmeldama. Põhiline vastuväide on, et alustaval ettevõtjal pole ju raha, et siis nagu nokk kinni ja saba lahti situatsioon. Aga kui meie alustasime, siis polnud ka meil raha. Kuid - raha tuleb sinna, kus on head ideed ja tahtmist täis inimesed.

Praegused kõrgkooli lõpetanud arvavad, et kõrgharidus on piisav argument ja keegi peab kohe kiiresti tulema ja neile kandikul raha ette kandma, et nad saaksid oma äri alustada. Kardan, et see ongi kõige suurem viga, mis nad teha saavad - kõrgharidus on, nagu minu puhul tippsport, vaid eeldus paremaks tulevikuks.

Numbrites surfamine on puhas populism. 25 000-le on keskmist palka keeruline ajada. Teisalt õhutab see tagant inflatsiooni.

Toredad numbrid muutuksid usutavamaks, kui lubajad tooksid välja, mida nende saavutamiseks teha tuleb ja kelle higi ja pisarate arvel need tulevad.

Ma ei välista midagi. Poliitikahuviline olen endiselt.

Arvan küll. Mul on vahvad kolleegid, mõnusad sõbrad, supertore pere ja veel paremaks läheb - peatselt on peres teine laps. Iga inimene teaks paremini, mis see õnn on, kui ta on vahepeal olnud õnnetu. Ütleksin nii: minu rahulolu tuleb eneseteostamisest.

Olen oma eesmärkides olnud järjekindel ning jäänud kahe jalaga maa peale ega ole proovinud üle oma varju hüpata.

Peamine on uskuda sellesse, mida sa teed, ja teada sihtpunkti, kuhu sa jõuda tahad, mitte upitada eesmärke taevakõrgustesse ning siis olla terve elu õnnetu, et ei küüni kuidagi pilvedeni.

Hobid on ajaga muutunud - lemmikharrastused on täna tennis ja lugemine. Ja ujumas käin ka veel ainult koos pojaga. Varem tuli ujuda nii 12 korda nädalas.

Ujumine läheb mulle aga endiselt palju korda, ent huvi on saanud teise väljundi - ujumiskooli, -klubi ja -liidu tegemistes.

Tunnen Indrekut aastaid, olin tema treener, seljataha on jäänud kahed olümpiamängud ehk oleme koos käinud läbi nii tulest kui ka veest.

Algusest peale torkas ta teiste seast silma sellega, et ta oli väga lahtise peaga, oskas eristada olulist ebaolulisest. Seadis endale eesmärgid ja läks sihikindlalt nende poole, osates seejuures leida ka kõige ratsionaalsemad lahendused. Ja seda mitte ainult spordis, vaid ka äris.