Võitlus kuldvõtmete pärast kogub hoogu

Eesti firmad, kes ennast vähegi edukaks peavad, ihkavad areneda ning kasvada. See aga saab toimuda turu suurenemise, klientide maksejõu kasvu, ühinemiste või tooteportfelli laiendamise arvel.

Paljud firmad, olenemata sektorist, põrkavad laienemisest rääkides kui vastu seina - idee ja plaan ning raha on olemas, kuid pole teostajaid ehk talente, kes suudavad kõige rohkem väärtust luua. Sealjuures pole oluline mitte tööhulk, mida nad teevad, vaid kogu tervik - nende mõtteviis, tegutsemistaktika, paindlikkus jne.

Leian, et laienemisplaane hauvad firmad, veel enne, kui nad jõuavad dilemmani, kas ja kui palju peaks meeskonda suurendama, tuleks hoopis paika panna olemasolevate töötajate hoidmise strateegia.

Kes on need võtmeisikud, keda me kindlasti ei tohi konkurentidele loovutada ning mida selleks tuleks ette võtta?

Võtmeisikute ümber on võimalik luua meeskonda, nemad on need, kes hoiavad süsteemi koos. On oluline vahe, kas taskus on paar kuldvõtmekest või on seal paar rauaplönni.

Kasvada ihkav ettevõte, kel varem või hiljem tuleb turu vajadustest lähtuvalt laieneda lisatööjõudu kaasates, või ettevõte, kus inimfaktori osatähtsus on ääretult suur, ei suuda kesta ilma raha või kvaliteeti kaotamata.

Suurimaks ohuks on, kui pärast tehtud investeeringut lahkub majast (loe: firmast) mingitel põhjustel suurem hulk inimesi.

Investeeringust loodetud tulu asemel kannab ettevõte aga ränki kahjusid. Eesti on liialt väike selleks, et tööandja võiks töötajaisse üleolevalt suhtuda.