Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kõuts käis jahil. Mis siis?
Sel nädalal avaldas Äripäev loo, mis oli oma ajast ees. Usun, et artikkel sellest, kuidas kaitseväe eksjuht Tarmo Kõuts käis koos relvatöösturitega jahil ja hiljem need samad relvatöösturid võitsid Eesti suurima relvahanke, pani nii mõnegi lugeja küsivalt õlgu kehitama. Mis selles siis halba on?
Kui nii käituvad ärimehed, pole selles midagi imelikku. Ikka tuleb tehinguid õlitada ja inimeste vahel häid suhteid hoida.
Kui seda aga teeb inimene, kelle eelistustest oleneb sadade miljonite kroonide maksumaksja raha liigutamine, siis pole asi õige.
Vastuväited, et riigihangete üle otsustab kaitseministeerium ja mitte kaitseväe juhataja, mind ei veena. Raske on üle hinnata inimeste omavaheliste heade suhete tähtsust, õigel hetkel poetatud toetavat sõna, kas või alateadlikult tekkivat poolehoidu.
See pole emotsionaalne mula, mida siinkohal mõni sõjaväelane kindlasti tahaks öelda. Näiteks Taanis on sellest aru saadud ja keelatud kaitseväe juhtide ja relvahangetega seotud töösturite eraviisiline suhtlemine.
Inimene võib tahta olla väga aus ja erapooletu, aga mõnusad ühised õhtud lõkke ääres muudavad ta kohe kindlasti erapoolikuks oma jahikaaslaste suhtes. Isegi kui tegu on nii distsiplineeritud isiksusega kui kaitseväe juhataja, kes on ka siiski ainult inimene.
Seega - karmid keelud kaitseväe juhtide ja relvatöösturite suhtlemisel pole mingi õhtumaine narrus, vaid hädavajalik reegel korruptsiooniohtliku olukorra vältimiseks. Eriti kui mängus on näiteks miljard krooni õhutõrjesüsteemi soetamiseks.