Kähku kaelast ära ja minema

Esmaspäeval, 28. mail toimus Placebo kontsert. Soojendusbändiks oli Soome bänd Manboy, mis oli Placebo enda valik.

Läksin kontserdile ilma igasuguse lootuse ja ootuseta, põhjusel, et pole kunagi varem kuulnud sellisest bändist. Huvi oli äraütlemata suur.

Kohale jõudes võis kohata igasugust rahvast, alustades tavalisest inimesest ja lõpetades tõeliste emo'dega.

Soojendusbändi ajaks oli lava ette kogunenud palju noori fänne, kes nautisid Manboyd. Muidugi oli neil ootusärevus sees, sest lavale on oodata ju Placebot. Placebo ajaks oli saal parajalt täis ja käis rahulik trügimine massi sees, taheti ju esiritta minna.

Minu üllatuseks oli kontsert suurepärane. Õhkkond oli nagu kontserdil ikka. Inimesed käisid ringi naeratavate nägudega, käes mingid joogitopsid. Mossitavat nägu ei kohanud - mis sa ikka lähed kontserdile mossitama?

Hetk, mil lavale astus Placebo, võis saalist kuulda rõõmukisa ja näha kätega kaasaelamist. Brian Molko astus lavale ilma ennast tutvustamata.

Kontserdi ülesehitus oli kuidagi kummastav. Algas üsnagi reipa looga. Kui rahvas aga üles krutitud, vahetati reibas lugu kohe mõne aeglasema vastu. Sel hetkel vajus minu jaoks kontsert kuidagi ära.

Mõne hetke möödudes leidis bänd, et võiks jälle veidi kiiremat ja tempokamat mõõtu lisada. Fännidel oli muidugi ükskõik. Nemad lihtsalt nautisid.

Lavalist liikumist oli vähe, valgusega seal ei priisatud. Aga muidugi toimus, nagu paljudele kontsertidele omane, regulaarne kitarride vahetamine. Fännidega suhtlemine puudus, mis on minu meelest veidi kummaline, nägin sellist asja esimest korda. Jäi mulje, nagu oleks tegemist rutiinse tuuriesinemisega. Saaks-ruttu-kaelast-ära suhtumine kumas Brian Molko ja tema ansambli esinemisest väga tugevalt. Aga üldine mulje oli hea, jäin peaaegu rahule.

Autor: Kati Roosimaa