Naabermandrile elukooli

New Yorgist pärit Pavel Nikulin lõpetas ehitustegevuse eriala Cooper Unioni ülikoolis. Eestis oli noormehe võõrustajakooliks Tallinna Tehnikaülikool. Enda uurimistöös, mille pealkirjaks "Elamuehitus ja -planeerimine jätkusuutliku Tallinna tagamisel" keskendus Pavel Tallinna paneelrajoonide ja 19.-20. sajandi puitmajade seisundile.

Elamute olukorrast parema ülevaate saamiseks üüris 23aastane noormees korteri pealinna südames asuvas räämas puitmajas. "Panin raamatu vormis kirja raskused, mida ma korteriga seoses läbi elasin: jäätuvad torud, puukütte rõõmud ja köögi ülevärvimislood. Sellel majal on palju jutustada," võtab Pavel kokku oma hetked selles korteris. "Tööd minu väikese laua ja taburetiga talvises 18 °C toas õigupoolest teha ei õnnestunud. Raha mööblile ma eriti ei kulutanud. Käisin selle asemel üheksa kuud kohvikutes sülearvutiga uurimust trükkimas," lisab ta muiates.

Noormehe selgituste kohaselt oli teine põhjus sedavõrd ekstreemse ja odava elukoha muretsemisel raha kokkuhoid. Stipendiumit oleks tegelikult jätkunud väga kenale elamispinnale, kuid Pavel otsustas investeerida kogu vaba raha põhjalikku uurimusse. Laiema ajaloo ja kultuurilise pildi saamiseks külastas ta peaaegu iga Eestimaa paika ning suhtles magalarajoonide elanikega.

Reno linnast pärit Valerie resideeris programmi käigus Balti filmi- ja meediakoolis. Hetkel lõpetab ta oma videouurimust teemal, kuidas erinevad kogukonnad mõistavad kohalikku ajalugu ning millist rolli see Eesti tuleviku kujundamisel mängib. "Siia tulles oli mul kindel soov näha Eestit kohalike elanike vaatenurgast ja anda oma panus sellele ühiskonnale. Sattusin esimest korda Eestisse oma Kopenhaageni vahetusaastal, kui me siin hääletades kõik kohad läbi sõitsime. Mõistsin kohe, et selle maa ajalugu on väga põnev ja eriline kogu maailma mastaabis. Eestis on väga palju head materjali igale ajakirjanikule," selgitab neiu.

Esmapilgul õrna ja tagasihoidliku neiu uurimuse ajal toimusid Tallinnas niinimetatud pronksiöö rahutused. Endine USA telekanali videoreporter sellest ei kohkunud ning viibis julgelt filmides ja olukorda jäädvustades kogu möllu keskel.

Õnnetul kombel tuldi aga mõnda aega tagasi tema üüritud vanalinna korterisse röövretkele ning varastati lisaks aparatuurile ka suurel hulgal väärtuslikku foto- ja töödeldud videomaterjali.

Vargusele vaatamata on Valerie oma Fulbrighti kogemusega väga rahul, sest rasked hetked aitasid tal ka iseend paremini tundma õppida.

Aasta jooksul õppisid mõlemad tudengid väga palju ka üksteiselt. Pavel ja Valerie tutvusid programmi koosolekul juba kodumaal, kuid hakkasid tihedamalt suhtlema alles Eestis, kus neil arenes välja usin Fulbrighterite meeskond.

Nimelt juhendas Valerie Pavelit tema uurimistöö fotograafia ja intervjueerimise valdkonnas. Omalt poolt aitas 9aastaselt perega Moskvast New Jerseysse immigreerunud Pavel Valeriel suhelda venekeelsete elanikega Paldiskis ning aprilli ägedate sündmuste käigus Tallinnas.

Augusti lõpus suundub Valerie tagasi Ameerikasse. Ränduri hingega Pavel on selleks ajaks läbinud rongitee Tallinnast kauges idas asuvasse Irkutski. Sealt rändab ta jalgrattaga Mongooliasse, kust plaanib hobuse osta, et sellega edasi Hiina, Vietnami, Laosesse, Kambodžasse ja Taisse ratsutada. Kodumaale naaseb Pavel alles augustikuu keskel.

Julgustaksin noori end proovile panema, õppides ja elades mõnda aega välismaal. Selles eas pole kaotada vast eriti palju, kuid võita on suur tulevik. Pärast välismaa õpinguid tasuks kindlasti tulla tagasi Eestisse ja hea hariduse najal anda oma panus, et elu Eestis muutuks veel paremaks.

Fulbrighti stipendiaatidest on saanud riigipead, globaalsete organisatsioonide tippjuhid ja kohtunikud ning neile on omistatud 36 Nobeli preemiat. Seega on see väga suur au, kui sinust saab Fulbrighter.

Georgetowni ülikool on üks Ameerika ja ka terve maailma parimaid ülikoole, programm, mida seal õpin, seondub minu varasema ja tulevase praksisega. Usun, et see võimaldab mul teha suure sammu edasi oma professionaalses arengus ja kindlasti annab märkimisväärselt juurde ka elukogemust.

Autor: Ennika-Anneli Võrk