Itaalia võitlushärja sihikul

Esmakohtumine Gallardoga võtab arvatavasti paljudel jalad nõrgaks. Ausalt öeldes valitses prooviautode ümber suur vaikus, sest kõik olid omaette ja keerutasid peas erinevaid mõtteid. Peamine, mida meeste silmadest lugeda võis, oli - ma saan sellega sõita, ma saan sellega sõita… Et välimusest kogu pilti saada, on vaja ikka mitu korda vaadata. Auto katus võib ju ainult kubemeni ulatuda, kuid vaatepilt on seda võimsam. Tegelikult on asi väheke teine, kui loodaks või pigem kardaks. Kõik on nimelt märksa tsiviliseeritum. See on kindlasti Lamborghini uue konservatiivse omaniku Audi süü, et autod mõistlikuks on muutunud. Ma ootaks nii segaselt tootjalt nagu Lamborghini, et uksed avanevad üles, tagatiib on taevani, auto käivitamiseks tuleb itaaliakeelseid issameiesid lugeda, kuid ei midagi sellist. On tunda suure Saksa isa näppe ja seda mitte ainult inimlikust olekust, vaid ka detailidest. See on Itaalia superauto ja ma ootan välimuselt, et selle oleks joonistanud mõni kümneaastane poiss ja see auto oleks ise totaalselt ebapraktiline ning meie oludeks täiesti kõlbmatu. Õnneks pole kumbki ootustest tõsi, sest jooned on puhtad ja tunda on itaallaste puhast maitset ning auto on täiesti kasutatav igal pool.

Sisu oli minu proovitud Superleggera eriversioonil, millel tavalisest kümme hobujõudu rohkem ja auto ise sada kilo kergem, üdini sportlik. Uksepaneelid olid süsinikust, iste sügav korv, turvavöö asemel võidusõidu traksid ja lisaks kõigele vaatas istme tagant otsa rauast turvakaar. Istemesse saamine pole just suur probleem, kuid vöödega jauramine on tõsiselt tüütu. Pigem sobiks sinna autosse ikka kallis ülikond, kui teksades võidusõiduentusiast, kes ringraja tarvilise nännita ei suuda ka tänaval olla. Teisest küljest - kui sul on selline auto, siis ega sa ju sellega päevast päeva paaruta, ikka enda meelte rahustamiseks vabal ajal. Siis võib vööd küll ümber tõmmata ja vajadusel ka mõnelt rajalt läbi käia.

Kui nüüd keegi arvab, et kõik nupud olid käe-jala juures ja arusaadavad, siis ei ole see üldsegi nii. Vähemalt automaatkastil selget valitsat ei ole ja nupud on siin-seal armatuuril. See pole ebamugav, lihtsalt tahab harjumist. Nii mõnedki jubinad tunduvad autos tuttavad. Ajakirjanik mu sisemuses üritab meenutada, millises Audi mudelis need täpselt olid, kuid kärtsult käivituv mootor vaigistab väikse kriitiku mu sees.

Sõidu alguses pean endaga sisesõda, kas igaks juhuks sõita kohe koolitarvete poe juurde ja osta kustutuskumm, mis hammaste vahele panna, või järgneda ülejäänud hanerivile.

Esimesed tänavad panevad aga ütlema "Ohoo!", sest asi pole üldse paha, võib isegi täitsa mugavaks nimetada. Sõit jätkub, algul puudutan paremat pedaali väga ettevaatlikult. Tahan näha, mis juhtub, kui rakendada viiesajasest karjast natuke tuliseid Itaalia hobuseid. Nojah, üüratutest väljalaskeavadest tuleb karje, mis teeb silmad märjaks. Meloodia on väärt kõiki muusikaauhindu, vähemalt autohuvilise arvates. Kui parema jalaga rahulikult käituda, siis ei juhtu suurt midagi erilist. Jah, ta on kiire küll, kuid ei midagi nii erilist, kui kartsin.

Lähen siis ise natuke julgemaks ja vibutan paremat jalalaba vähe hoogsamalt. Lasen autol laulda kuni 7000 pöördeni. Hääl on hull ja auto viskab nagu linguga sõitjad sügavalt istmesse ning põrutab ise hooga silmapiiri suunas. Vaatan mõtlikult pöörete seierit, usun, et see auto sõidab ehk veel kiiremini.

Lasen uuel katsel pöörete kella põhja ja seda, mis kogu kiirenduse ajal toimub, ei saa ega oska millegagi võrrelda. V10 laulab seljataga, pöörded krutivad meeletu hooga, spidomeetri seierist rääkimata, auto kuuletub roolile nagu politseikoer. Adrenaliiniannus paneb sõitjad tõsisesse transsi, mil nimeks Lamborghini Gallardo.

Autoajakirjaniku amet on huvitav, saab sõita igasuguste autodega. Lõpuks hakkab see rutiiniks muutuma ja ei pruugi enam naeratust suule tuua. Tänast aga võib pidada minusugustele lausa pidupäevaks, sest sain Lamborghini Gallardot proovida. See oli vaid üks tavaline päev keset suve, kuid omavahel räägitakse sellest veel tükk aega edasi.

Fotod: Tanel Murd