Tootjad pumpavad miljoneid kroone keskkonnakaitsesse

Ettevõtetel, kes tarbivad loodusressursse või paiskavad keskkonda saasteaineid, pole valikut - keskkonnaohutuse tagamiseks on tarvis investeerida sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid summasid.

Nii on Eesti elektrijaamadel kohustus 2016. aastaks vahetada tolmpõletuskatlad välja uute keevkihtkatelde vastu või varustada need suitsugaaside puhastusseadmetega.

TTÜ emeriitprofessor Mati Valdma ütleb, et see on järsk muutus, mis sunnib kulutama suurt raha lühikese aja jooksul.

"Loomulikum oleks paindlik üleminek, piirates järkjärgult tolmpõletuskatelde kasutustundide arvu ja kütusekulu," leiab ta. "Uute plokkide või puhastusseadmete ehitamisega ei tohi hiljaks jääda, muidu muutub Eesti energiasüsteem võimsusdefitsiidiga süsteemiks."

Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse- ja tehnoloogia osakonna juhataja Rein Raudsep märgib, et riigi üldine kohustus on vähendada õhuheitmete, sh kasvuhoonegaaside emissiooni.

EL vähendas seni Eestile kehtinud kasvuhoonegaaside emissiooni kvooti poole võrra ja kuigi valitsus selle otsuse kohtus vaidlustas, tuleb lahenduse saabumiseni arvestada, et meie kvoot on senisest 47,8 protsenti väiksem. Riigile kehtestatud kvoot on jaotatud ettevõtete vahel, kvooti ületanud firma peab seda juurde ostma.

"On võimalus, et millalgi hakkab ka teiste heitmete keskkonda viimisel selline kvootide süsteem kehtima," tõdeb Raudsep, kelle hinnangul suurenevad saastetasud igal aastal 15-20 protsenti. Maavarade kasutamise tasu suureneb kaevandatud maavara mõõtühiku (tonn või m3) kohta 5 protsenti aastas.

ASi Kunda Nordic Tsement (KNT) haldusdirektor Arvo Vainlo kinnitab, et ettevõtte strateegia väljatöötamise alus on tõdemus, et keskkonnaküsimused on tootmistegevuse lahutamatu osa. "Ettevõttes toimib integreeritud juhtimissüsteem, mis koosneb keskkonna-, kvaliteedi-, tööohutuse- ja töötervishoiu- ning personalisüsteemist," iseloomustab Vainlo. "Prioriteete pole mõtet hakata välja tooma, sest meie tegevus on seotud nii loodusressursside kasutamisega kui ka heitmete paiskamisega õhku ning vette. Samuti kaasnevad tootmisega paratamatult jäätmed - kõigi nende küsimustega tuleb tegeleda ja nad on ühteviisi olulised."

Arvo Vainlo sõnul ulatub otseste keskkonnaalaste investeeringute maht KNT moodustamisest 1992. aastal kuni tänaseni 250 miljoni kroonini.

Sillamäel pliiakude töötlemisega tegeleva ASi Ecometal tegevjuht Marja Kiristaja kinnitab, et ettevõtte tähelepanu keskkonnakaitsele väljendub sertifikaadi ISO 14001 tootmisse juurutamises ning selles, et praegu käib töö tootmise viimiseks vastavusse keskkonnaauditeerimissüsteemiga EMAS.

"Nende tunnistusteta oleks võimatu toodangut ELi turul müüa. Arvestades meie spetsiifikat, oleks võimatu kogu sellise tehase tegevus," selgitab Marja Kiristaja sertifikaatide hankimise vajalikkust.

Viru Keemia Grupi keskkonnainvesteeringud olid 2006. aastal 100 miljonit krooni, millest 45 miljonit kulus uue põlevkiviõlide destillatsiooniahju paigaldamiseks. Mullu alustas VKG uue tahkete jäätmete ladestusala ehitamist, järgmine töö on 140 miljonit krooni maksva väävliühendite püüdeseadme paigaldamine.

Tonni põlevkiviõli kohta tekib nii VKG Aidu Oilis kui ka Kiviõli Keemiatööstuses umbes 3,5 tonni poolkoksi, mis enamasti läheb nõuetele mitte vastavatesse prügilatesse. Poolkoksi saastetasumäär on 5,5 kr/t (korrutades selle koefitsiendiga, on saastetasumäär veidi üle 75 kr/t), mis on ikkagi mitu korda madalam kui tavajäätmete ladestamistasu (244 kr/t).

ASi Nitrofert investeerimiskohustus parima võimaliku tehnika rakendamisel nõuab sadu miljoneid kroone.

ELi määrus REACH nõuab ridamisi sundinvesteeringuid. Kui praegu on põlevkiviõlikemikaalide euroliidu turule pääsuks kulunud umbes 1,4 miljonit eurot, siis REACH toob endaga kaasa ebaotstarbekalt suuri kulutusi mitmekümnetes miljonites eurodes.