Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Chalice seljatas fantoomi
Pean tunnistama, et läksin läinud reedel Linnahalli Muusikaliteatri "Fantoomi" esietendusele väikese eelarvamusega. Olles kogenud taevani tõusvaid emotsioone Londonis Tema Majesteedi teatris Andrew Lloyd Webberi "Ooperifantoomi" etendusel, ei suutnud uskuda, et mulle siiani täiesti tundmatute Arthur Kopiti ja Maury Yestoni loodu millegagi raputaks.
Õnneks jagus mul enne avalööki oidu võrdlused unustada ning võtta laval toimuvat vastu valge lehena.
Olen samal õhtul saalis olijatelt kuulnud vastakaid arvamusi. Etenduse lõppedes oli aplaus võimas, kuid mitte tormiline. Mina olin aga Linnahallist taas külma õhtusse astudes õnnelik, sest olin saanud elamuse.
Tõsi, kes oli tulnud suurejoonelist vaatemängu, palju võimsaid kostüüme ja kujundust nautima, pidi ehk pettuma. Malviuslikke maalilisi stseene tõepoolest nappis, ehk neid polnudki, kuid ainuüksi Fantoomi kehastava Chalice'i nägemine-kuulmine kaalus üles laval massidega mistahes trikitamise.
Lavastaja Liis Kolle rullis lihtsas võtmes lahti ühe õnnetult erilise poisi saatuse. Ja Chalice'i rolli elamine oli niivõrd aus ja ehe, hääl ja sõna nii kandev, et pani unustama tühjaks jääva lava ning selle, et eriefektid (lühtri kukkumine ja tulekahju) markeerimisena tundusid.
Kindlasti ei tasuks otsida "Fantoomist" täpselt sama lugu, mida jutustab maailma mängituim muusikal "Ooperifantoom". Kopiti-Yestoni muusikaline draama Kolle lavastuses keskendub pigem tervikuna ühe poisi karmile elusaatusele, kui Fantoomi ja Christine Daee' armastusloole.
Ehk seetõttu raputavadki läbi rohkem need stseenid, kus Chalice'i Fantoom on koos oma tegeliku isa, kunagise teatridirektori Gerard Carriere'ga, keda kehastab Tõnis Mägi. Tegu on duoga, kelle hingamine, südamelöögid ja vereringe on üks. samal ajal kargelt ja armsalt paistab ka Fantoomi ning tema lummava õpilase Hanna-Liina Võsa kehastatud Christine'i suhe.
Kui Kaire Vilgats mõjub teatridirektori Alain Cholet' abikaasa La Carlotta' rollis nagu tavaliselt, st suurepäraselt, siis Hanna-Liina üllatab oma hääleulatusega. Lummab ka Nele Liis Vaiksoo sünnitraumaga ja sohilapsena ilmaletulnud Fantoomi varalahkunud ema rollis. Oli ju tema see, kes pani poisi kõrvu imelise hääle helisema ja sisendas talle, et on muusik.
Traagiline ja õilis lugu, vahetute peategelaste ja liigse luksuseta. Kasin nagu kodune Eesti võrreldes Ühendatud Kuningriikidega, aga läks oma aususes südamesse.