Ametiühingute aasta 2008?

Bussijuhtide streik on Eesti esimene päris selles suuruses streik. Varem on küll olnud arstide ja õpetajate etteasted. Bussijuhtidel on aga märksa enam võimalust ennast meile kiirelt ja järsult meelde tuletada. Mis seal salata - raamatukoguhoidjate streiki ei märkaks kuigi paljud, ent kui Prisma ja Selveri kassapidajad tööle ei jõua, hakkab tühi kõht juba samal õhtul korisema.

Äripäeva arvates on ametiühingute tõusul omad head küljed, kuid selles peitub Eesti jaoks ka teatud ohte. Kas me suudame neid vältida?

Streigi üle mõtiskledes hakkas Äripäeval peaminister Andrus Ansipist suisa kahju. Järgmise aasta eelarve kipub isegi miinusesse ja nüüd tõstavad veel igasugused huvigrupid pead. Ei ole valitsusjuhigi elu kerge.

Prantsusmaal püüab president Sarkozy üle aastate taas ametiühinguid taltsutada. Samas on Prantsusmaal olukord hoopis teine kui Eestis. Tugevad ametiühingud on seal surunud läbi nii töötajasõbraliku seadusandluse, et see on hakanud majanduse arengut pärssima. Sellega võrreldes pole Eestis ametiühinguid ollagi. Kus on meie Jimmy Hoffa, kes sepistaks maffia abiga jõulise tööliste liidu ning lõpuks ise sellesama maffia käe läbi jäljetult kaoks?

Ei ole. Loodetavasti ei tule ka. Meile piisab Harry Taligast ja Peep Petersonist. Eesti mastaabid on väikesed, äärmusi pole ei kliimas ega geograafias. Ehk õnnestub neist hoiduda ka tööandjate ja -võtjate vastasseisudes.

Järgmise aasta majandussurutises on ametiühingutel senisest suurem jõud. Värsked edukogemused selja taga, võib tekkida kiusatus sama valuga edasi suruda. Ent kas see ka arukas oleks? Mõistagi kasvab süües isu, kuid alati pole buliimia just parim lahendus. Kui Eesti ametiühingud suudavad säilitada mõõdukuse ning mitte langeda prantslaste või skandinaavlastega samasse lõksu, ei pruugi me jõuda selleni, et ühtki palgatõusu ilma streigita loota pole. Tänaseks on ettevõtjad ja riik näinud, mida ametiühingud suudavad. Edaspidi oleks mõistlik sellega arvestada.

Tööandjail on vaja töövõtjaid, töövõtjail on vaja tööandjaid. Äripäeva meelest ei too konfliktid kummalegi kasu. Erimeelsused tuleks lahendada läbirääkimistega, ilma et kumbki osapool eitaks teise olemasolu.

Ehk oleks siin kasu isegi kadunud Aadu Luukase loodud Ühiskondliku Leppe Sihtasutusest. Siiani pole see suutnud silma paista muuga peale rahakulutamise ning nime muutmise Eesti Koostöö Kojaks. Aeg oleks nime eest ka tööd teha. Kui varem ei saanud ühiskondlikust leppest asja, siis majanduse pidurdudes võiks koostöö isegi eestlastele huvi pakkuda.

Autor: ÄP