Ma ei karda sissetulekute vähenemist pensionipõlves

Pensionile jäämise ajaks on need kohustused kindlasti kaelast ära, seega pole sissetuleku langus mulle enam hirmutav.

Rahalises mõttes elan nagu pensionär aastast 2002, kui sai elamukrundi ostmiseks laenu võetud. Seega läheb kokkuhoiurežiimil juba kuues aasta ja oluliselt pole häda midagi, saab hakkama. Üks, mille poole ma püüdlen - tahaks oma kohustustega kiiresti ühele poole saada. Et elada pikemat kohustustevaba elu, mil sissetulekud võivad ka väiksemad olla.

Usun, et samalaadses situatsioonis on ka teised eluasemelaenu võtjad: olles sunnitud juba praegu kokku hoidma, ei tundugi tulevik hirmus. Vähemalt mitte nii hirmus, kui seda püüavad maalida teise ja kolmanda pensionisamba müüjad.

Nad eeldavad, nagu poleks inimesel praegu mingeid rahalisi kohustusi ja kogu sissetuleku võib enda peale ära kulutada, laiaks lüüa (tõsi, soovitav oleks siiski liituda pensioni teise või kolmanda sambaga). Ja kui jõuab kätte pensioniaeg, tuleb kukkumine kõrge - ei saagi enam enda peale nii palju kulutada.

Kuivõrd inimesed on end niigi kohustustega koormanud, siis selline pensionipõlvega hirmutamine enam ei tööta. "Kõrgelt kukkumine" nihkub üha varasematesse tööaastatesse.

Ma ei oska analüütiliselt lahendada dilemmat, mis on parem, kas omada tulevikus rohkem finantsvara või vähem finantskohustusi. Sest kui ma maksaksin iga kuu pensioni teise või kolmandasse sambasse, oleks mul sedavõrd väiksemad võimalused kustutada oma tulevikku suunatud kohustusi.

Intuitiivselt olen ma otsustanud teise variandi kasuks. See tundub mulle selgem, hoomatavam ja sõltub rohkem minust endast.

Kiire inflatsiooni tingimustes ei tundu kogumine eriti atraktiivne olevat. Muidugi välja arvatud siis, kui kogutu teenib inflatsiooni ületavat kasvikut.

Kui aga kogu aeg loeme, et Ühendriikide majandus maandub matsuga ja see ei jäta tervele maailmale, sealhulgas Eestile, mõju avaldamata, ei tundu investeerimise perspektiivid just üleliia roosilised. Tõsi, pensionifondid ei investeeri aastaks-paariks, vaid aastakümneteks, aga ikkagi.

Tegelikult ma loodan, et Eesti riigi rikkus kasvab ja pensionile jäädes sissetulek kolm korda siiski ei kuku. Hetkel moodustab keskmine palk keskmisest pensionist isegi alla kolmandiku, aga osalt on süüdi keskmise palga ülesblufitus.

Keskmine palk tegelike sotsiaalmaksu laekumiste järgi on paar tuhat krooni väiksem ja seetõttu on väiksem ka vahe keskmise pensioniga. Kui siiski tulevikus mustem stsenaarium rakendub, näiteks Eesti demograafilise situatsiooni järsu halvenemise tõttu, ei jää muud üle, kui pensioni kõrvale natuke jõukohast tööd teha - kirjutada mõnele väljaandele aeg-ajalt mõni artikkel või muud seesugust.

Aga seniks - elame algaval rotiaastal siis kokkuhoidlikult nagu rotid.

Autor: Mati Feldmann