Iga kooslus väärib oma juhti

Kuulasin hiljuti raadiosaadet "Perepilt", milles võrreldi perekonda riigiga eeloleva vabariigi aastapäeva raames, kus perekonnapeaks on president. Ilus, südantsoojendav saade, milles vesteldi toredate perekondade ja mitme arutleva lapsega. Kõlama jäi ikkagi küsimus: mida me peaksime tegema, kuidas peaksime elama, milline peaks olema perekond?

Saade meenutas mulle ootamatult reedest Eesti Ajakirjanike Liidu kongressi, kus osalesin teatud kurbusega, nagu olin raadiosaadetki kuulates. Soovunelm on ilus, ent kuidas seda saavutada?

EALi juhtimisest võiks mõndagi õppida. Kolm aastat ühe inimese käe all, siis jälle kolm aastat teise all. Meie omavalitsuste lähiminevik näitab, et kolm aastat on lühike aeg, et jälle otsast alata. Mil määral sõltub aga organisatsiooni hea käekäik, isegi ellujäämine juhist? Kongressil jäi uuest juhatusest välja senine esimees Marica Lillemets. Millised võivad olla selle kaugemad tagajärjed?

EAL on mittetulundusühing, mis ei suuda elatuda vaid liikmemaksudest. Tal on suur liikmeskond (620), ent vaid veidi üle poole maksab liikmemaksu täies mahus - ülejäänutel on vanuseline hinnaalandus. Kultuuriministeerium ja europarlament on seni Lillemetsa ärgitusel liitu toetanud. Neli aastat tagasi, just enne Lillemetsa esimeheks saamist, hoiatas liidu revisjonikomisjoni esimees Heido Vitsur, et liit sööb ennast ajapikku ära. Lillemetsa juhtimise all pole Vitsuril seda varemgi esitatud hoiatust vaja olnud korrata: liidu rahaasjad on korras. Isegi liidu säästud on investeeritud hoopis kavalamini kui varem.

Nüüd on siis valitud uus juhatus. Peale Enn Anupõllu pole vist ükski uue juhatuse liikmetest varem juhatuses olnud, tugevat majandusinimest nende seas ei paista. Pole teada, kaua valitsuse ja europarlamendi toetuski jätkub. Samas võtavad rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemaksud hea tüki liidu iga-aastasest eelarvest. Kas oskab uus juhatus rahvusvahelisi suhteid ära kasutada ja edendada?

Marica Lillemets tahtis saavutada EALi majanduslikku ellujäämist. Missugune kõrvaltvaataja julgeks aga rääkida tasakaalu vajadusest, vajadusest säilitada nii koosluse sisemisi väärtusi kui ka majanduslikku külge? Kooslus ise seda alati ei suuda. President Ilves on näiteks tahtnud, et tunneksime oma riigi üle rohkem uhkust, ent pole samas öelnud, kuidas seda võiks saavutada.

Autor: Tiina Tamman