Eesti Vabariik 90

Äripäev ei otsi vastust küsimusele, kes on Eesti Vabariigi rikkaim president, vaid annab presidentide varanduslikust seisust ülevaate, toetudes ajaloolistele allikatele ja presidentide endi esitatud majanduslike huvide deklaratsioonidele. Sekka huvitavaid fakte ning vastuolulisust seoses presidentide varaga.

Presidendiametis olles ei olnud Konstantin Pätsi nimel mingit kinnisvara. Ainus vara, mis nõukogude võim temalt 1940. aastal rekvireeris, oli 0,6 miljonit krooni väärt aktsiaportfell.

Pätside pere olulisim kinnisvara - Tallinna külje all asuv 57 hektari suurune Kloostrimetsa talu - oli tegelikult kirjutatud presidendi poegade Viktori ja Leo nimele.

Kloostrimetsa talu oli eesrindlik majapidamine, kus muu seas patseerisid ringi näiteks sellised eksootilised olendid nagu paabulinnud.

Täna asuvad Kloostrimetsa talu maadel Tallinna Botaanikaaia hooned. Talumaade tagastamine Pätside järeltulijatele on olnud aastaid valus teema ning tänaseni lahendamata.

Tegelikult osales Konstantin Päts 1920ndatel kaunis aktiivselt äris. Näiteks oli ta üks Harju Panga asutajaid ja panga nõukogu esimees ajal, kui pank tegeles väga aktiivselt Vene bolševike kulla vahendamisega Läände. Samas puuduvad otsesed andmed Pätsi tegevuse kohta kullaäris.

Riigijuhina omas Päts aga suurt võimu, mõjutamaks Eesti majanduspoliitikat suurärimehi ja tipp-poliitikuid koondava Centumi ehk Sajamehe klubi kaudu, mida rahvas kutsus ka Pätsi õukonnaks.

Presidendina oli Pätsi kasutada Tallinnas Kadrioru loss ja Toilas Oru loss, mis sõja ajal hävis.

Kui riigivanemana sõidutati Pätsi ringi Fordiga, siis presidendiks saades muretseti tema tarbeks Ameerikast tolle aja rikaste ja vägevate lemmikauto Packard, numbrimärgiga 1, ning vähe lihtsam Buick.

Kui esimese presidendiaja algul kuulus Lennart Merile eramu Nõmmel ja noorema venna Hindrek Meriga kahasse kaks tagastatud maja Tallinnas, siis teise presidendiaja lõpuks oli Meri ehitanud endale Viimsi poolsaare tippu uhke, 300 ruutmeetri suuruse häärberi.

1990ndate keskel hakkas Meri täide viima oma unistust ja otsima mere äärde maja ehitamiseks paslikku krunti. Kõigepealt heitis ta silma Läänemaal Paslepa külas presidendi residentsi läheduses asuvale kinnistule, mis koosnes maasäärest ja kolmest väikelaiust. Paraku napsas selle ilusa maatüki endale ostueesõiguse korras üks Haapsalu elanik.

Maatehing õnnestus Meril teha Viimsi vallas, kus ta 11 aasta eest sai 6,9 hektari suuruse krundi mere ääres kohas, mida rahvas tunneb Armuneemena ja mille Meri ristis muigamisi õige pea Uus-Meremaaks.

Viimsi vallavolikogu esimees tunnistas mõni aeg hiljem Äripäevas, et antud maatükk oli algusest peale mõeldud presidendile sümboolse hinnaga müümiseks. Meri maksis krundi eest umbes pool miljonit krooni.

Skandaalideta ei möödunud ka riigi esimese mehe maja ehitus. Ajakirjandus tuvastas, et tegelikult sai Meri umbes kolm miljonit krooni maksva villa kätte veidi alla kahe miljoni krooni eest. Odavaks tegi majaehituse käibemaksupettus.

Nimelt jättis presidendi maja ehitaja, Viimsi endine maakomisjoni esimees Aivar Osa osa Rootsist imporditud puitkilpmajade detailid deklareerimata.

Täna on see maja Lennart Meri lese Helle Meri nimel. Riik tasub häärberi ja valvemaja ülalpidamiskulud.

Oma kauaaegse kinnisvaraga - eramuga Tartus ja kolmetoalise korteriga Tallinnas - pole Arnold Rüütel ei presidendiajal ega pärast seda midagi ette võtnud, kõik on kenasti alles.

Küll aga ehitas ta riigi esimese mehena Saaremaal Laimjala vallas mere äärde omale suvekodu ning soetas selle lähikonda maad, kokku 52,5 hektarit.

Samas on tema laenukoormus märkimisväärselt väike: kui 2003. aastal oli ta majanduslike huvide deklaratsiooni järgi Hansapangale võlgu 284 606 krooni, siis presidendiaja lõppedes 2006. aastal oli jäänud maksta veel vaid 19 367 krooni.

Pärast presidendivolituste lõppu kasutab Rüütel ekspresidendile ette nähtud hüvesid täie rinnaga ning elab riigi kulul Nõmme residentsis ning töötab vastrenoveeritud korterbüroos Kadriorus.

Suvekodu rajas Rüütel oma ema- ja isatalu kunagiste maade vahetusse lähedusse, ostes riigilt 5,9 hektarit maad.

Väike palkmaja, mille osa seinu on klaasist, valmis 2002. aastal. Maja all on suur kelder, kuhu mahub lahedalt ära Rüütli sõudepaat Kasse-430. Paat on ka ainus Rüütli nimel olev sõiduk. Varem oli tal ka sõiduauto Volvo, kuid selle müüs ta presidendiks saades maha. Ka praegu pole tal isiklikku autot vaja, sest riik tagab talle auto koos juhiga.

Skandaale seoses varandusega Rüütlil pole olnud, kui ehk väike skandaalipojuke seoses OÜ Audla ühe osaga välja arvata. Nimelt tuli Rüütlil osalus Saaremaal Laimjala vallas tegutsevas piimatootmisega tegelevas Audlas meelde alles pärast seda, kui ajakirjandus tema osaluse välja nuhkis. Presidendil ei jäänud muud üle, kui parandada 2003. aasta lõpus oma majanduslike huvide deklaratsiooni ja tunnistada väikefirma osalust.

President Toomas Hendrik Ilves lasi mullu septembris luua pretsedendi, kui riigikantselei palkas riigi esitallu perenaise ja kaks sulast, kelle kohustuseks on ära teha kõik majapidamistööd.

Tegu on pretsedendiga selles mõttes, et Ärma talu pole mitte presidendi ametlik residents, vaid Ilvese isiklik elupaik. Eelmised kaks presidenti, Meri ja Rüütel, ei tihanud oma koju riigi raha eest teenijaid palgata.

Ilves sai Viljandimaal Abja vallas asuva Ärma talu koos varemetes hoonetega tagasi 1990ndate algul. Talul on kokku 81,5 hektarit maad. Kuni uhke raamatukogu-külalistemaja valmimiseni elas perekond Ilves üle kolme aasta saunamajas. Talukompleksi suurejooneline väljaehitamine on sundinud Ilveseid laenu võtma. Ilmselgelt on Toomas Hendrik Ilvesel võrreldes teiste presidentidega kõige suurem laenukoormus.

Viimase, eelmise aasta aprilli lõpus esitatud majanduslike huvide deklaratsiooni kohaselt võlgnes Ilves pankadele kokku eluasemelaenu ligi neli miljonit krooni. Lisaks on presidendi abikaasa Evelin Ilvese firma OÜ Ermamaa saanud EASist Ärma talus turismi edendamiseks ligi kolm miljonit krooni toetust.

Tõsi, EAS vabastas Ermamaa laenu tagasimaksmise kohustusest tingimusel, et pärast Toomas Hendrik Ilvese presidendiaja lõppu jätkab Ärma talu turismi arendamisega.

Et vältida juriidilisi probleeme, peab Ärma talu nii kaua lihtsalt näitlema turismindust ja tegelema vaid ühe kliendi ehk Toomas Hendrik Ilvese majutamisega. Ehk: president maksab oma naise firmale kodutalu kasutamise oma palgast kinni.

Ärma talu territoorium ja 14kohaline külalistemaja suleti tavaklientidele turvakaalutlustel, sest muidu tulnuks teha kompleksis pärast iga külastaja lahkumist ja enne presidendi saabumist põhjalik turvakontroll.

Ärma talule lisaks on Toomas Hendrik Ilvesel Saksamaal kaks kinnistut ja eksabikaasaga kahasse kaks korterit. President liisib ka sõiduautot Subaru.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehed

Nõukogude ajal, kui kõike dikteeris partei, polnud Eesti NSV Ülemnõukogul ja selle presiidiumi esimehel nimetamisväärset võimu.

Ometi võib teatud mööndusega lugeda just Ülemnõukogu Presiidiumi esimeest riigipeaks, sest tema viseeris kõik seadused ja otsused. Samas tähendas parteiladviku tipus oleva seltsimehe jaoks määramine sellele esimehe kohale sisuliselt kukkumist poliitkarjääris. Sellise taganduse oli sunnitud läbi tegema näiteks Johannes Käbin.

Otse loomulikult kuulus aga presiidiumi esimees jätkuvalt riigi eliitpersoonide hulka ja võis nautida soodustusi nagu näiteks õigust kasutada autot koos autojuhiga, suvitada Keila-Joa riigisuvilas või külastada Toompeal asuvaid kinniseid poode.

Eesti Wabariigist Eesti Vabariiki

Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul võttis Äripäev vaatluse alla meie riigi esimestel aastakümnetel tegutsenud äriliidrid, nende maise vara ja järeltulijad.

Punabaaside loomisega alanud eelmäng ja sellele järgnenud okupatsioonidelained lõid parandamatu haava Eesti iseseisva majanduse arengusse. Osa baltisaksa ärimehi vastas 1939. aastal Natsi-Saksamaa kutsele ja suundus oma uuele kodumaale. 1940. ja 1941. aastal Eestit tabanud arreteerimised lõppesid äriliidritele Venemaa surmalaagrites. Need, kes sellest pääsesid, võtsid 1944. aastal ette põgenikutee, valdavalt Rootsi või Saksamaale. Ehkki 1991. aastal vastu võetud omandireformi aluste seadus kinnitas, et omandireformi objektiks on õigusvastaselt võõrandatud maa, ehitiste, laevade ja tootmishoonete kõrval ka aktsiad ja osatähed, siis samas lisati, et need kuuluvad üksnes kompenseerimisele. Seega jäid kuni 1940. aastani aktsia- ja osaühistutele kuulunud tööstused tagastamata. Nii saamegi kõnelda peamiselt kinnisvara tagastamisest kunagiste äriliidrite järeltulijatele. Alljärgnevalt on vaatluse all peamiselt Tallinnas asunud vara tagastamised, sest Äripäeva kasutuses on ainult Tallinna endise linnavarade ameti koostatud tagastamistoimikute väljavõtted 1996. aasta seisuga, ent üksikuid noppeid on ka mujalt Eestist. Mõnel harval juhul saame rääkida ka kunagiste äride jätkamisest, seda küll uute ettevõtete loomise teel. Sadade juhtumite hulgast valis Äripäev välja vaid mõned üksikud, mis aga näitavad üsna ilmekalt olulisemaid tendentse inimeste ja vara saatuses.

Joakimi viljakaupmehest ja veskiomanikust isa Jaak Puhk asutas 1913 koos poegadega firma J. Puhk ja Pojad. Perefirmale kuulusid veskiärile ning selle juurde loodud makaroni- ja leivatehasele lisaks veel ka Puhki nime kandev kaubamaja, Eesti suurim autoäri ning masinaehitustehas Ilmarine, samuti rohkesti kinnisvara.

Nõukogude okupatsiooni elas üles vaid Eduard Puhk, kuna tema tegutses Soomes. Seal asutas ta firma Helsingin Mylly Oy, mis tegutseb edukalt tänini. 1993 asutas Helsingin Mylly Eestis oma tütarettevõtte Balti Veski, mille teraviljatooteid Veski-Mati nime all tunneb ilmselt iga eestlane.

Samal aastal Martin Christian Lutheri sünniga pani tema isa Christian Wilhelm Luther aluse Tallinna vineerivabrikule. Martin sai vabriku direktoriks pärast isa surma 1914. aastal ning oli selles ametis kuni 1939. aastani, mil Saksamaale ümber asus.

Martin Lutheri pojanaine Dorothea Luther ning pojapoeg Yens Marsen Luther üritasid Eestis tagasi saada nii vineeritehast kui ka mitut kinnistut, ent edutult ja samas skandaalselt. Kui Yens sai teada kunagise Lutheri vabriku järeltulija, Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadi erastamisest Pjotr Sedini ja Ülo Pärnitsa firmale, pakkus ta kaks korda kõrgemat hinda. Vaidlus lõppes kohtuvälise kokkuleppega, mille kohaselt Sedini ja Pärnitsa AS Marlekor maksis Lutherile kolm miljonit krooni valuraha.

Vendadest vanemal, Kollal, oli Peterburis oma šokolaadivabrik juba 1913. aastast, ent see natsionaliseeriti seal pärast Oktoobrirevolutsiooni. Kolla tuli seejärel Venemaalt Eestisse, kus ta koos vend Karliga 1920 šokolaadi- ja kommivabriku Kawe asutas. 1944 põgenesid vennad Rootsi, kus nad ka eri aastatel surid.

Karl Vellneri USAs elanud pojapoeg Karl Gert Vellner tuli taasiseseisvunud Eestisse suurte plaanidega, luues siin terve Kawe-nimeliste firmade keti. 1993 sai ta tagasi maja Tallinnas Pärnu mnt 22, kus enne sõda Kawe magusavabrik tegutses.

Tema elluviidud suurteoseks tuleb aga pidada Kawe Plaza hoonet Pärnu maantee ja Tatari tänava nurgal. Praegugi tema osalusel tegutsev äriühing on tööriistu ja toidukaupu müüv MAIC Kaubanduse AS. Gerti ennast võib siinmail üsna harva kohata.

Tuntud omaaegsete suurettevõtete juhataja. Juhtis Tallinna gaasivabrikut ja veevärki, hiljem selliseid firmasid nagu Silikat, Polaris, Volta ja Lutheri vabrik. Represseeriti 1940. aastal ja hukkus vangilaagris Venemaal.

Konrad Mauritz oli kogu oma maise vara pärandanud õele Helmi Mauritzale, kes 1970. aastal selle oma suguseltsi kuulunud Selma Mölderile edasi pärandas. Tema esitatud tagastamistaotluse põhjal kuulus Mauritzale rohkesti kinnisvara Tallinna vanalinnas. Äripäeval ei õnnestunud leida ühtegi kinnitust nende tagastamise kohta.

1920. sai temast Tallinna panga Scheel & Ko juhataja, panga asutaja oli tema onu.

Scheeli pärijad ei saanud Klaus Scheeli pärandist tagasi midagi - ei pangahoonet Vana turu platsi ääres ega ka mitte Scheeli mõisa Kosel.

Asutas 1923 märkide, medalite ning muude aurahade ja auhindade valmistamiseks ettevõtte VMT Roman Tavast, millest kujunes selles vallas sõjaeelse Eesti Vabariigi suurim. Punavõimu saabudes tabas töösturit tavapärane saatus - Siberisse sõit.

Roman Tavasti poeg Raul-Roman taastas isa loodud ettevõtte 1993. aastal usaldusühingu Roman Tavast nime all. Kui tema isa varasemast tööstusest väljakasvanud riigiettevõte Juveel 1994. aastal erastamisele pandi, lõi Raul-Roman kampa Juveeli kauaaegse direktori Rein Mikliga, et ettevõte 30 miljoni krooniga erastada.

Raul-Roman Tavast imestab tagantjärele, kust sai ta julguse isa äri taastamiseks, sest alustada tuli täielikust nullist.

Ei, meid - ema ja kolm last - viidi Venemaale asumisele juba järgmisel päeval. Isa määrati alguses kümneks aastaks vangi, kuid peatselt langetati surmaotsus. Julgeoleku rahvakomissar Boriss Kumm kirjutas sellele otsusele alla ja mahalaskmise juures viibis ka kurikuulus NKVD ülekuulaja Idel Jakobson.

Põgenesime salaja Venemaalt tagasi Eestisse 1946. aastal. Ema oli hankinud rongipiletid. Mind jäeti siis rahule, aga ema viidi paari kuu pärast tagasi. Siis tuli ema ise uuesti Eestisse, kuid selle peale pisteti ta juba kolmeks aastaks vangi passirežiimi rikkumise eest. Seal ta haigestus ja naasis Eestisse juba surema.

Õppisin TPIs elektriinseneriks ja tegelesin automaatjuhtimise valdkonnas. Töötasin 33 aastat Küberneetika Instituudis.

Kui aeg kätte jõudis, tuli hakata tagastamistega tegutsema. Isa amet oli mulle täiesti võõras, olin üksnes vastavasisulist kirjandust kogunud ja lugenud. Nii et ma olin alguses ikka suurtes raskustes. Alustasin nullist ja juba siis koos poegadega.

Saime 1990. aastate alguses tagasi Pärnu maanteel asuvad hooned, mille isa oli lasknud ühe õunaaiaga krundile 1931. aastal ehitada. Juveelitehas oli seal tegutsenud kuni 1975. aastani, mil see Kadaka tee uude hoonesse koliti. Saime tagasi ka oma kodu Pirita-Kosel, kus oli tegutsenud NKVD lasteaed. Mingid pangaaktsiad olid meil ka, aga nende eest saime vaid 400 krooni.

Esimesed seadmed ostsime oma raha eest. Isa tööstuse natsionaliseeritud seadmete eest saime hüvituseks 1,4 miljonit EVP-krooni, mille panime mängu Juveelitehase erastamisel 1994. aastal. Ma imestan isegi, kust tuli see isa äri taastamise julgus. Nagu mu naine ütleb, sündisin sel ajal uuesti. Eks see mõte vasardus mu peas kogu aeg, ikkagi poisipõlve mälestused. Hakkasin kõigepealt isa pabereid ja joonistusi koguma, arhiividest ja mujalt.

Juveeli direktor Rein Mikli kutsus mind erastamisel osalema, et tugevdada järjepidevust. Kolmandaks partneriks olid norralased, kes varustasid Juveeli väärismetallidega. Neilt loodeti ka suurt abi investeerimisele, aga nii see päris ei läinud. Lõpuks pidime ikka ise kuidagi rabelema. Eks see üks kokkusattumiste rida on.

Ei. Selleks on oma ala meistrid, kõrgema haridusega disainerid.