Piltnikel raskeim suhtlemine

Et näha fotograafiameti köögipoolt, veetsin teisipäeva pärastlõuna Marko Mummi ja kolmapäeva õhtupooliku Egert Kameniku töövarjuna. Erinevusi ja kokkupuutepunkte leidsin kahe mõneti erinevat tööd tegeva pressifotograafi päevakavas mitmeid.

Üle kümne aasta Eesti Päevalehte fotosid teinud Marko Mummi suurimaks kireks on pildistamine ajalehe uudiskülgedele. Töökorralduslikult tuleb tal ette ka rahulikumaid nädalaid, mil pressikonverentside, paraadide, vastuvõttude ja mõnikord ehk ka mässude vahele tuleb teha illustreerivat pildimaterjali erinevatele rubriikidele ja eriväljaannetele.

Presshouse'i fotograaf Egert Kamenik on keskendunud seevastu rohkem stuudiotööle, kus pimestavate välklampide valguses valmivad pildid erinevate naiste-, spordi- ja tehnikaajakirjade esikaantele ja nende vahele. Linna peal toimuvaid üritusi käib ta ka pildistamas, aga harvem.

Töövarjuna olid minu kaks päeva äärmiselt põnevad ja sisukad. Nägin, kuidas sündisid pildid Eesti Päevalehe tervise- ja persooniloo kõrvale ning ajakirja Anne esikaanele.

Sõbra küsimuse peale, kumma piltniku asemel võimalusel ametisse asuksin, kui sule nurka viskaksin ja fotoaparaadi kätte haaraksin, ei osanud ega oska siiani midagi kosta. Põnevad tundusid mõlema tööülesanded.

Ametist suurema ülevaate saamiseks palusin fotograafidel kergitada saladusloori ja tuua välja ameti juures kõige raskem. Mõlema varjutatava suust kõlas vastuseks suhtlemine. Nagu kokkuleppeliselt laususid sama ka Äripäeva fotograafid. Kolme pildistamist kõrvalt jälgides ma viimase keerukusest aru ei saanud, sest altide suhtlejatena paistis kõik väga ladusalt sujuvat, ent jätan lõppsõna professionaalidele ja lepin mõningate salapäraste ja mõistmatute seikadega, milles ametit mitte pidades kunagi lõplikult aru ei saa.

Fotograafiat õppinud Mummi sõnul haridus piltnikuks saamisel primaarne pole, aga kasuks tuleb päris kindlasti. "Koolis käies saab teoreetilist infot kätte kindlasti valitumalt ja kiiremini. Ise õppides olen vajalike teadmiste saamiseks pidanud läbi töötama ka väga palju kasutuid materjale," lisas Kamenik, kes on hariduselt laevainsener.

Välismaale tööle minemise peale Marko Mumm mõelnud pole, sest on enda sõnul Eesti patrioot ja väga pikaks ajaks kodumaa tolmu jalgelt pühkida ei taha. Egert Kamenik seevastu tööst piiri taga ära ei ütleks. Hea meelega pildistaks ta sellistele ajakirjadele nagu Vogue, The Face ja National Geographic. Paraku on selleks võimaluste otsimine jäänud puhtalt laiskuse taha.

Küsimuse peale, kui hästi fotograafi ametiga ära elab, tekkis mõlema piltniku näole kerge muie. "Püstirikkaks just ei saa, aga kehvalt ka ei ela," kinnitas Mumm. Ka Kamenik on sama meelt, mainides, et olulist lisa annab fotograafidele sissetuleku mõttes reklaamide pildistamine, mida paraku pressis töötavatel lepingulistel fotograafidel teha pole lubatud.

"Ise ma pildile jääda ei taha. Hakkan üle keha tudisema, kui pean minema passipilti tegema," lausus Mumm lõpetuseks lõbusalt.