Libauudiste vorpija Gaute Kivistik

Urve Vilk 08. aprill 2008, 00:00

"Debelaki nimi on kaubamärk, nagu merevaik või teekonna komm, mida müüa, et iseenda nimi puhtaks jääks," lisab ta. Kui Rohke Debelakk ennast ammendab, või käest ära läheb, saab uue nime võtta, ütleb Kivistik.

"Aga kolmas nimi?" küsin. "Eino Süggu? Tema jah, esineb harva, ansambliga," vastab Kivistik. Lisades, et ansambli Minu Isa Oli Ausus Ise viimane esinemine toimus Voice Force'il, a cappella esinejate üritusel, kuhu ansambel sobis nagu sadul sea selga või vastupidi, siga sadula alla. Regulaarselt esineb ansambel aga igal aastal Viljandi pärimusmuusika festivalil.

Ehkki Kivistik on näitlemist õppinud Viljandi Kultuurikolledžis ja Humanitaarinstituudis ning tegelenud sellega Tartu Lasteteatris, ei ole ta praegu teatritööga seotud.

"Vaatamata headele õpetajatele, oleks minust saanud keskmine näitleja. Samas, olles teinud ära suure töö, pruugib seda näha vaid sadakond inimest," kurdab ta. Lisades, et mõnikord on publikut saalis vähemgi kui näitlejaid laval. Näitleja elukutse sobib võimsamatele ja suurema missiooniga inimestele, lisab Kivistik.

Põhitööks peab Kivistik praegu raadiotööd. Tartu Q-raadiosse sattus ta ajal, mil see oli esimene FM-sagedusel töötav raadiojaam Lõuna-Eestis, mistõttu 90 protsendil inimestest polnud veel vastuvõtjat, millega seda kuulata.

"Mina selle peale küll ei tulnud," vastab Kivistik küsimusele, kes mõtles välja idee hakata lugema libauudiseid. "Sel ajal polnud ju arvuteid, kirjutasin uudiseid käsitsi kladesse, siis tõmbasin jälle maha. Mäletan, et uudiseid oli raske välja mõelda, mitu päeva läks, enne kui ühe uudisteploki jagu kokku sain," meenutab ta.

Kui kuu aega oli tööd tehtud, tundus, nagu oleksin kümme aastat töötanud, see oli väga väsitav, lisab Kivistik. Esimesest palgast ostis vastne libauudiste koostaja kellraadio, millega saaks ka ise Q-raadiot kuulata.

Küsimusele, kuidas ja kui kergelt Debelakk libauudiste leidmiseks ainest leiab, vastab ta, et uudiste tegemine on ajaga palju kergemaks läinud.

"Mõnikord on tunne, et poliitikud võtavad leiva käest. Vaatan uudiseid ja tundub, et polegi midagi lisada." Samas usub Kivistik, et iga inimene oleks võimeline seda tööd tegema, peab lihtsalt maha istuma ja pingutama. "Eks mõtlemine on kogu aeg selles võtmes. Kuulan teiste inimeste jutte ja kogemata valesti ütlemisi, kõrv on ööpäevaringselt lahti," seletab ta.

1997. aastal asus Kivistik tööle Kuku raadio Tallinna toimetusse, kus paari aasta pärast alustas tööd hommikuprogrammi juhina, tehes seda esialgu üksinda. Umbes aasta jagu tegi ta paralleelselt Kuku hommikuprogrammiga juppe ka Uuno raadiosse. "Kuna salvestamiseks polnud eriti võimalusi, tuli joosta kahe raadiojaama vahet. Kui Kukus oli pikem lugu peale pandud, jooksin Uuno raadiosse, sealt jälle Kukusse tagasi," meenutab Kivistik pentsikut töökorraldust.

Hommikuprogramm mõjub tervisele üsna kehvasti, ütleb Kivistik. "Samas lõpetad tööpäeva kell kümme hommikul, see annab vabaduse tunde," lisab ta. Praegu on raadios hommikusi äratajaid kaks, nii et õnneks on tema kanda ainult kaks saatekorda nädalas.

Lisaks saatejuhi tööle juhatab Kivistik vägesid erinevatel üritustel. "Õhtujuhi tööd teen järjest vähem ja kallimalt. Ajad, mil kõik nädalavahetused sai seda tehtud, on möödas," ütleb ta ise. Kokku tuleb õhtujuhi tööd kuus umbes neljal korral.

Igast kümnest pakkumisest ütleb ta ajapuudusel ära üheksa, võttes vastu vaid ka endale huvi pakkuvad. Huvi äratavad Kivistiku sõnul üritused, kus on püstitatud ülesanne, mille ettevalmistamine oleks põnev: firma sünnipäevad, nime muutmised, ühinemised. Kindlasti ei paku aga huvi suurte ettevõtete suvepäevad. Harva, kui sealt rõõmu tekib, lisab ta.

Õhtujuhist sõltub peo õnnestumisel väga palju, leiab Kivistik. "Kui üritus toimub piiratud kohas, on olemas töövahendid: töötav mikrofon ja helivõimendussüsteem, sõltub paljuski õhtu õnnestumine juhi karismast," ütleb ta. Õhtujuht peab igasuguste asjadega hakkama saama, ta peab olema paksu naha ja kohanemisvõimega ning peab suutma improviseerida, loetleb Kivistik.

Kivistikule määrati sellel kevadel Oskar Lutsu huumoripreemia stipendium. "Olen juba kahekümnes, ju neil (žüriil - toim.) said ideed otsa," lausub Kivistik ise tunnustuse kohta. "Igasuguste preemiate üle inimestel nähtavasti rõõmus meel ei ole, aga selle preemia üle on mul küll hea meel." Seda enam, et Palamuse on esiisade kant, vanaisal on seal väike talukohake, lisab ta.

Tulevikuplaanide kohta ütleb Kivistik, et raadiotöös on tal veel palju õppida. "Pealegi, ma pole suutnud välja mõelda, milles olen sedavõrd tugev, et inimesed peaksid mulle selle eest raha maksma," ütleb ta. Ehkki Kivistikul on olemas ka autoremondilukksepa paberid, usub ta, et remondib autosid siiski kehvemini, kui teeb saateid.

Vaba aja ja huvide kohta ütleb Kivistik: "Vabal ajal ma puhkan. Kõige parem vaba aja sisustamise viis ongi magamine." Lisaks kulub aeg Riisiperes asuvas majas, kus on alati midagi nokitseda või parandada. See meeldib ja on puhkuseks, lisab ta.

"Ma ei oska enda jaoks leida aega, et minna näiteks kuuks ajaks mägedesse ronima, siis jääb ju kõik tegemata," arvab Kivistik.

Olin žüriis, mis valis välja Gaute Kivistiku kui selle aasta Oskar Lutsu huumoripreemia stipendiumi laureaadi. Konkursile esitati kümme kandidaati, kellest komisjon sõelus välja kolm, kelledest võitja selgitamiseks toimus salajane hääletus. Gaute Kivistik oli kandidaatidest arvatavasti kõige tuntum. Ise ma suur raadiokuulaja ei ole, aga mõned korrad olen tema saadetele ikka peale sattunud. Kivistiku juures meeldib see, et ta räägib totraid asju tõsise hääle ja näoga. Temaga kohtumisel selgus, et ta on tegelikult muhe ja lihtne mees.

Kivistik käis meie viimasel ettevõtte jõulupeol. Ta oli hea huumoritajuga ning ei surunud ennast liialt peale, vaid oskas anda vajalikul hetkel oma panuse peo õnnestumisse.

Peo algus toimus City Touri bussis, kus Kivistiku roll oli ekskursioon tervikuks liita. Edasi toimus jõuluüritus ruumides, kus õhtujuhi osatähtsus veidi taandus. Kivistikul oli ette valmistatud pikk libauudiste programm, milleni ta ei jõudnudki, kuna oli muud tegemist. Aga ta ei hakanud soovist igal juhul särada ennast peale suruma, vaid taandus esialgsest plaanist.

Õppisime Gautega Viljandi Kultuurikolledžis, aga tundsime üksteist veidi ka varasemast perioodist. Gaute on hea sõber. Sellega on tegelikult kõik öeldud. Sest kamraade on inimesel palju, aga sõpru, kellele kõike saab usaldada, vähe.

Meid seob ühtemoodi mõtlemine ja naljast aru saamine. Labased ja allapoole vööd naljad, nendega ei tahaks me tegeleda.

Gautega on hea rääkida ka tõsisematel teemadel. Gaute tõsist poolt inimesed sageli ei teagi. Ega naljamehe staatus ei olegi nii lihtne, see tekitab inimestes ka palju kahtlusi.

Ei teagi, kui kerge tal on tõsiseid asju ajada, näiteks ametnike juures. Kui küsitakse vanust, siis ei tea ju, kas ta mõtles selle välja või mitte. Tean, et Gaute maadles FIEna maksuametiga, loomeinimesena, on reaalsus teda aeg-ajalt karm näpistama.

Nali on Gautele töö, mida ta teeb ausalt ja hästi, ta teeb tervet nalja. See pole lahmiv ärapanemine, pigem sotsiaalselt murelik, ka enda üle naermine.

Gaute on suure südamega, mis on talle ka kätte maksnud, sest aidates kõiki, võid lõpuks ka ise ära kaduda. Ta peaks õppima rohkem ei ütlema. Paaril korral aastas juhtub ka, et töötame õhtujuhina koos mõnel üritusel.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:44

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing