Kes täidab saalid?

Täpselt aasta tagasi käisin Saku Suurhallis Ozzy Osbourne'i vaatamas. Tõtt-öelda ei kuulu ma tema fännide hulka. Kontserdilegi sattusin täiesti juhuslikult ja viimasel minutil. Seetõttu mõjusin oma hõljuvas heledas pluusis keset saatanlikult karmi näpuviskajate seltskonda kui lillelaps. Kuigi Ozzy veeretas juba esimesest taktist viisi metsa poole ja sõnadest ei saanud ma tühjagi aru, tulvas pilgeni täis saalist energiat, millest jätkus "lambi põlemiseks" veel tükk aega.

Eile oli suurhallis mitme põlvkonna mõjutaja Bob Dylan. Juba enne kontserdi algust näis aeg justkui peatunud olevat. Halli sisenejaid oli tabanud kui kuldse kümnendi lummus. Inimesed olid kuidagi õndsalt rahulikud ja naeratavad ning õhk pakatas ootusest ja teadmisest. Kõik oli nii helge, et isegi väravate ees plakatiga ringi käinud naine, kes soovis saada tasuta kontserdipiletit, selle sai.

Andku Ozzy ja tema tulihingelised austajad andeks, aga muusikalises mõttes pole ta Dylaniga võrreldav. Ometi oli Ozzy kontserdile saada vaid üksikuid pileteid, Dylani saabumise eel laius aga Postimehe esiküljel reklaam, mis kutsus, et osta pilet Piletilevist või kohapealt. Kas üks paelub teisest niivõrd vähem, et veerand saalist tühjaks jääb?

Legend ei vääri sellist vastuvõttu, kuigi tulihingeliste fännide ausad ovatsioonid täitsid ehk puuduvategi koha.

Eilsest oli selgelt näha, et kontserdikorraldajatele on saabunud karmid ajad. Kas tühjad toolid oleks täitunud, kui pilet olnuks odavam? Kuid legendaarne muusik pole ju allahinnatud kaup. Järgmisel nädalal on kolm suurt kolmel päeval järjest… Ma ei tea, kas tahaksin praegu olla korraldajate nahas.