Nädal Indrek Kaldi pilgu läbi

Toomas Hendrik Ilves rääkis aastate eest - veel enne presidendiks valimist -, et Eestist võiks saada igav Põhjala maa. Ettearvatava käitumisega riik, kus asjad on paigas ja jooksevad nagu nööri mööda. See võrdlus tuli mulle meelde kettaheitja Gerd Kanteri olümpiavõidu järel. Pekingisse läks Kanter ju kuldmedalit tooma ning tegi oma töö korralikult ära.

Seda ootasid ka kümned tuhanded fännid ja tugitoolisportlased kodudes-kontorites. Mulle aga tundub, et kullavõidu järel polnud nende eufooria enam nii suur kui näiteks kaheksa aasta eest Erki Noole Sydney-päevadel. Tõsi, tema toonases kümnevõistluses oli mäletatavasti palju dramaatikat, mis keris pingeid nii staadionil kui ka kaasaelajate seas.

Ja Nool oli teatud mõttes ka esimene pääsuke - uuel iseseisvusajal kasvanud sportlastest esimene olümpiavõitja. Erika Salumäe ja Tiit Sokk jõudsid tippu veel nõukogude ajal, Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun pärjati olümpiavõitjaiks hiljem.

Noole olümpiavõidu järel teatasid ettevõtted üksteise järel talle tehtavatest kingitustest, olgu siis lehetellimus elu lõpuni, majakrunt või tasuta mobiilikõned. Kanteri premeerimisest nii märkimisväärseid teateid pole. Aga võib-olla ma pole lihtsalt kursis, või on need alles ees.

Kolm aastat tagasi sattusid ühte augustipäeva Eesti suur võit ja suur kaotus. Õhtul pärjati Andrus Värnik Helsingis odaviske maailmameistriks, ent hommikul oli kukkunud samasse Helsingisse teel olnud kopter tosina reisijaga pardal Tallinna lahte. Rõõm ja tragöödia käsikäes...

Kanteri kullavõitu kolmapäeval miski ei varjutanud, vastupidi, mõni tund hiljem alanud öölaulupidu mitmekordistas niigi positiivseid emotsioone. Uskusin alguses, et kohale tuleb hulga vähem rahvast. Ent mida õhtu poole, seda rohkem võis Tallinnas ringi liikudes juhuslikult peale sattuda inimeste jutukatketele stiilis "jah, muidugi lähme, kohtume lauluväljaku väravas".

Kahjuks ei käinud ma 1988. aasta suurtel rahvakogunemistel Tallinna lauluväljakul. Küll püüdsin teisipäeva õhtul seal olles kujutada ette aega kaks kümnendit tagasi. Lippe ja eriti loosungeid oli toona vast rohkem. Ent inimeste meeleolu ehk ei erinenudki väga palju. Võinuks arvata, et laelupjamiseks nimetatud käest kinni ühislaulmised on jäädavalt ajalukku kadunud, aga ei. Tuhanded inimesed osalesid selles jälle, häbenemata.

Siiski ei saanud sel nädalal ilma lennuõnnetuseta, katastroof Spanairi lennukiga Madridis nõudis enam kui 150 inimelu.

Hispaania pole küll kauge kant, ent kurva sündmuse muudab meile veelgi lähedasemaks Hispaania suuruselt teise lennufirma Spanairi sajaprotsendiline omanik - SAS Group. Samale firmale kuulub ka ligi pool Estonian Airist ja airBalticust.

SAS võib nüüd hambaid krigistada, et jättis Spanairi planeeritud müügitehingu kaks kuud tagasi pooleli, sest ei saanud sobiva hinnaga pakkumist. Seni laitmatu mainega Spanairil tuleb end taas tõestama hakata.

Skandinaavlasi - nagu ka sakslasi - võib pidada korralikkuse sümboliteks. Ent juhtub ka paremates peredes, kaitstud pole igavad Põhjala riigidki...