Unustatud Kariibi mere paradiis Nicaraguas

Väike Maisisaar on väiksem kahest Maisisaarest, mis asuvad Kariibi meres umbes 70 km kaugusel Nicaragua rannikust. Sarnaselt enamiku valgete liivarandadega saartega ses regioonis on needki kaks turistele huvipakkuvad. Väikese Maisisaare teevad iseäranis põnevaks nii väiksus ja isoleeritus kui ka piraatide ning salakaubavedajate seiklustest kirev ajalugu.

Ainuke viis sinna pääseda on paadiga Suurelt Maisisaarelt. Suuremale saarele läheb mitu korda päevas lennuk riigi pealinnast Managuast ning samuti paaril korral nädalas praam mandrilt sadamalinnast Bluefieldsist.

Bluefields asub soisel alal Rio Escondido jõe suudmes. Sellel linnal on erinevate reisijuhtide andmetel õige halb kuulsus tiheda narkokaubanduse, lokkava prostitutsiooni ning muidu tavalisest kõrgema kahtlaste isikute kontsentratsiooni tõttu.

Bluefieldsi maad mööda kohale jõudmiseks on ainus võimalus pooleteisetunnine jõepaadireis linnast nimega El Rama, millel on omakorda regulaarne bussiühendus Managuaga.

Õhtupoolikul Bluefieldsi sadamas paadist välja ronides pakub meile lahkelt oma giiditeenuseid rastapatsidega taaruv vanemapoolne meesterahvas, tagataskust välja tolknemas kollase vedelikuga plasku. Otsustame siiski omal käel hakkama saada ning kiirustame läbi algava sooja vihmasaju linna keskuse poole.

Kuna Lonely Planeti reisiraamatust välja valitud hotell on täis, vihmasadu tiheneb ja linnale pimedus laskub, võtame kiiresti toa järgmises ettejuhtuvas majutusasutuses. Muidugi õnnestub meil valida tunnipõhiselt väljaüüritavate tubade ning hingematva kusehaisuga koht, kus sipelgad, prussakad ja muud mutukad üsna vabalt ringi siblivad.

Endisel piraadilinnal on kahtlemata õnnestunud oma pahategelik sarm säilitada, kuigi ükski normaalne inimene seda ehk sarmiks ei nimetaks - väga veidrat inglise keelt kõnelevad mustanahalised põliselanikud kiiktoolides laisalt passimas, müstilised päikeseprillide ja kuldhammastega tüübid ööpimeduses omi salajasi asju ajamas ning nukker alkoholihõngune hämarus baarides, kus keegi ilmselt kunagi põrandaid ei pese.

Õnneks tuleb meil ses sünges kopitushaisulises linnas veeta vaid üks öö. Hommikul vara läheme piletisappa, et sõita kella üheksase laevaga Suurele Maisisaarele. Pärast tunniajast ootamist avatakse kell 8 kassa ja algab hoolikas piletite müümise protsess - igale reisijale kirjutatakse pilet välja käsitsi ja kolmes koopias. Laevale jõudes seame end mugavalt sisse ja sööme hommikust.

9.45 algab sagimine, keegi teab, et kapten jõudis kohale, ning teine lisab, et nüüd tuleb pileteid kontrollida. Selleks on kõige praktilisem viis kogu laevatäis inimesi uuesti kaile kamandada ning seejärel ükshaaval tagasi lasta. Niisiis, kell 11 asume teele.

Esimesed pool tundi mööduvad mööda jõge sõites, inimesed päevitavad, teevad nalja ja meie rõõmustame, et oskasime valida parimad platsid laeva ninaosas. Idüllile teevad järsu lõpu esimesed Kariibi mere lained: lendan istumisaluseks olevalt suurelt jäätisekastilt kaarega maha, kahe sekundiga olen läbimärg ning seda on ka kogu meie pagas, mis ujub poolde säärde ulatuvas vees.

Puhkeb üleüldine paanika, inimesed sebivad, karjuvad, haaravad päästevestide järgi, püüavad päästa, mis päästa annab. Tunne on märksa ehedam kui mistahes Ameerika mägedel või muul taolisel atraktsioonil. Lõbu jätkub veel viieks tunniks.

Samal päeval sõidame Suurelt Maisisaarelt edasi väikesele saarele, kus kõik turistid võetakse lahkelt vastu, tutvustatakse erinevaid majutusvõimalusi ja saare reegleid: rannad on avatud kõigile, mangosid, kookospähkleid ja muid puuvilju võib lahkelt võtta.

Sõbralik vastuvõtt on pärast Hondurase Kariibi mere saarte külastamist lausa üllatav, sest üldiselt pole Kesk-Ameerika saarte põliselanikel just kuigi meeldivate inimeste maine. Öömajad varieeruvad limiteeritud elektrikasutusega lihtsatest rannahüttidest mugavate hotellideni.

700 elanikuga saarel on asustus tihedam sadama ümber, kust möödub ka peatänav, mida hispaania-inglise segakeelt kõnelevad kohalikud uhkelt main street'iks kutsuvad. See on tegelikult enam-vähem ka saare ainuke tänav, ülejäänud osa moodustavad inimtühjad valge liivaga rannad ja pisikesed mudased mädanenud mangodega jalgrajad saare keskosa katvas võsas.

Aktiivset ööelu ning mugavusi otsivale reisijale pole Väikesel Maisisaarel palju pakkuda - õhtuti valitseb enamikus kohtades pilkane pimedus ja vaikus. Rannad on kohati õige risused, sest kuna kõik on avalik, pole kusagil ka näha omaniku reha, mis adru ja muu prahi kokku riisuks. Seikluste ning Robinsoni-tunde otsijaile on saare pea inimtühjadel valge liivaga randadel samas aga palju pakkuda.

Samuti on saar ideaalne snorgeldamiseks, sukeldumiseks, kalastamiseks ning isegi hobusega ratsutamiseks, kuigi peamiseks ajaviiteks võiks siiski nimetada võrkkiiges lesimist ja lihtsalt olesklemist.

Kuna saar on pisike, leiab reisija kontakti kohalike elanikega igal sammul - nende suhtumine turistidesse on sõbralik.

Ent neid hirmutab väljavaade muuta oma kodusaar jõukate välismaalaste investeerimisobjektiks, mis täidetaks luksushotellide, erarandade ja superrikastele kuuluvate suvilatega. Praegu on turismi kõrval peamiseks sissetulekuallikaks kala ja muude mereandide püük. Üksikud rannas lesivad või pimeduses taskulampidega ekslevad reisijad põliselanikke ei sega.

Kohalik elu on hoolimata meie mõistes miljonivaatega kodude omamisest paradiisisaarel raske - peamiselt mandrilt veetavad kaubad on kallid ja tööd napib. Samuti on meeste seas populaarne alkohol, rummi- või tequila-pudelid avatakse tihti juba hommikul. Kariibi regioonile omane mitte väga tõsine suhtumine saab siingi enamasti raskest elust võitu - naerunägusid ja puuvilja maitsta pakkuvaid kohalikke näeb igal sammul. Turist on teretulnud, kuna tema taskust jääb nii mõnigi dollar kohalikele elanikele.

Fotod: Marianne Sepp

Autor: Marianne Sepp