Euroraha istub bürokraatlikus vangikongis

Üks riigiasutus korraldab, teine rakendab, kolmas teeb rakendajaga koostööd, esimene kontrollib rakendamist ja meetmeid on kokku üle saja - just niisuguse tavainimese mõistusele hoomamatu administratiivse töö tulemusena on kuhugi bürokraatlikku masinavärki takerdunud 53 miljardit euro-krooni. Needsamad, mille kiire ringlusse laskmine Eesti majanduse lähiajal veepinnal hoiaks.

Euroopa Liidu struktuurifondidest eraldatavad 53,3 miljardit krooni on ette nähtud aastateks 2007-2013. St et toetusperioodi nn avanemisest on möödas kaks aastat, ent abiraha on endiselt kasutatud nullilähedaselt. Möödunud aasta riigieelarvesse kirjutatud 2,79 miljardist oli detsembri lõpuks käiku läinud vaid 633 miljonit krooni. Nii olemegi esimese kahe aastaga eurorahasid jõudnud kasutada veidi üle protsendi.

Samal ajal on kõik, ka otsustajatest ministrid, nõus, et lisaraha läheb majandusse tarvis võimalikult kiiresti. Põhiküsimuseks kerkib protsessi kiirendamine.

"Suur koormus on pandud liikmesriikidele. Üles peab ehitama kontrollsüsteemid ja kõik küsimused reguleerima," selgitab rahandusministeeriumi asekantsler Ivar Sikk. "Kõik rabelevad, aga väljamakseid on vähe," lisab ta ja kinnitab, et sarnase probleemi ees ei seisa Eesti üksinda. Ka teised liikmesriigid ei suuda struktuuritoetusi rakendada ja väljamaksed jäävad sarnaselt meiega protsendi piiresse neile eraldatud rahasummast.

Rahandusministeeriumi struktuuri- ja välisvahendite osakonna juhtaja Ando Siitami sõnul kinnitas Euroopa Komisjon kolm Eesti rakenduskava veidi enam kui aasta eest. Selle ajaga on ette valmistatud umbes 80 toetusskeemi ehk meedet. "Vanal perioodil oli meil kokku 47 meedet," võrdleb ta töömahtusid 2004-2006 väldanud struktuurivahendite perioodiga." Kogu administratsioon on oma fookuse suunanud meetmete väljatöötamisse.

Administratiivsetest probleemidest toob Sikk välja asjaolu, et vana struktuurivahendite jaotamise süsteemi muudeti. Kui varem oli kogu tegevus rahandusministeeriumi kontrolli all, siis nüüd on see jaotatud erinevate ministeeriumide ja riigiasutuste vahel. Rahandusministeerium tegeleb väljamaksete ja auditeerimisega.

Endine rahandusminister, praegune riigikogu IRLi fraktsiooni liige Taavi Veskimägi peab senise struktuurifondide rakendamise mehhanismi lõhkumist suureks veaks. "Detsentraliseeritum süsteem on viinud kohustuste võtmise ja rahastamisotsuste tegemise venimiseni," leiab ta, lisades, et rahandusministeeriumi rolli nõrgenemine ongi praeguse olukorra üks tekkepõhjus.

Sellega nõustub ka teine endine rahandusminister Aivar Sõerd. "Rahandusministeerium peab hoidma oma juhtivat positsiooni ja koordineerivat rolli. Rahandusministeeriumi roll on ikka teiste ministeeriumide ülene, mitte nii, et iga ministeerium käitub ja toimetab omaette."

Praegune rahandusminister Ivari Padar kinnitab, et toetusskeemide rakendamisega on ministeeriumidel raskusi tekkinud. "Ega siin muud ei ole, kui et kõik ministrid peavad neid osakondi, mis struktuurifondidega tegelevad, rohkem liistule tõmbama ja tähelepanu sellele fokuseerima," ning usub, et alanud aastal ELi vahendite kasutus paraneb. Sel aastal hakkab rahandusministeerium igakuiselt teistelt riigiasutustelt koguma ülevaateid rahakasutustest, ühes selgitustega tekkinud probleemide või seisakute kohta, et neid valitsusele esitada.

Ettevõtjad: süüdi on madal haldussuutlikkus

Ettevõtjad peavad euroraha vähest kasutust ministeeriumide vahelise koostöö ja infojagamise praagiks. Lubadusest eurorahad kindlasti 2015. aasta lõpuks käiku lasta ei piisa. Probleemiga peab tegelema praegu.

"See on puhtalt haldussuutlikkuse küsimus. See näitab, kui kehv on tegelikult meie riigi ametnikkond. Kõrgelt ülemakstud ja ilma korraliku motivatsioonita," paneb suurettevõtjate assotsiatsiooni juhatuse liige Olari Taal struktuurifondide rahade minimaalse kasutamise nigela riikliku asjaajamise arvele. "See näitab, et midagi tõsist tuleks ette võtta," ütleb ta riigiaparaadi kohta. Taali hinnangul tuleks alustada haldusreformist.

Euroraha poole vaatab praeguses majandusolukorras enamik ettevõtjaid.

Ehitusettevõtte Koger & Partnerid nõukogu esimees Andres Koger leiab samuti, et mingi haldussuutlikkusega ei ole praeguse asjade seisu juures tegemist. "Eestile on instrument antud, päästerõngas on olemas ja me ei oska sellest haarata," sõnab ta.

Eesti tööandjate keskliidu volikogu esimees ja mööblitootja ASi Standard juhatuse esimees Enn Veskimägi märgib, et kuigi rahad avanesid 1. jaanuaril 2007, saime meie Eestis omad määrused valmis alles sügisel 2008.

"See oli ju kõigile ette teada, et 2007. aastal tulevad uued rahad peale," suunab ka tema oma kriitika administratsiooni pihta. "Kõige tähtsam on praegu võtta kõik meetmed tarvitusele, et mingi osa sellest rahast ei jääks kasutamata," lisab ta.

Otse ettevõtjale suunatud rahastamisskeemide puhul võib toetuse taotlejal sügavas finantskriisis tekkida raskusi omaosaluse leidmisega - pank laenu ei anna ja raha käes ka ei ole.

Riigikogu IRLi fraktsiooni liige Taavi Veskimägi leiab, et esiteks tuleks muutunud olukorras vaadata üle struktuurifondide rakenduskavad, et neid senisest enam majandusele orienteerida. "Eraldi tuleb leida lahendus ettevõtete suutlikkuse toetamiseks projekte kaasfinantseerida," lisab ta.

Taal aga on seisukohal, et abirahad on mõeldud initsiatiivi toetamiseks. "Ei saa öelda nii, et mul midagi pole ja andke raha. See on asotsiaalne mõtlemine," usub ta ning leiab, et väikeettevõtjatel on võimekust projekte koostada ja vajalikke finantseeringuid leida.

Kaasfinantseerimise probleem puudutab aga valusalt kohalikke omavalitsusi. "Mind teeb sügavalt murelikuks omavalitsuste kaasfinantseerimise võime," räägib Rahvaliitu kuuluv riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees Tarmo Mänd. Näiteks oli eelmisel perioodil omavalitsustele suunatud raha kasutada miljardi krooni jagu ja Eesti 227 omavalitsusest 70 oli kaasfinantseerimisega raskustes. Uuel perioodil on omavalitsustele suunatud 19 miljardit.

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi tunnistab probleemi ning arutleb omavalitsustele mõeldud võimaliku laenukanali üle, mis võiks rakenduda riiklike struktuuride kaudu.

Teise murekohana toob Mänd välja suuremad riiklikud investeeringud. "Mul on küsimus, kas riigi huvid on ikka kaitstud?" küsib ta ja selgitab, et riigihanked võivad venima hakata, kuna ettevõtted võitlevad langeval turul suuremate riiklike projektide eest viimse hingetõmbeni.

"See, et rahad lubatakse ära kasutada aastaks 2015, saab uskuda ainult heausklik. Kui siis midagi juhtub ega jõuta, on hilja. See on probleem, mis tuleb praegu lahendada," arutleb Enn Veskimägi. Tema hinnangul peab varasemast enam rõhku panema avaliku ja erasektori omavahelisele koostööle ja seda mitte ainult eurotoetuste rakendamise puhul.

Endine rahandusminister, praegu Tallink grupi hotelle juhtiv Aivar Sõerd leiab, et eurovahendite kasutusele võtmine on eluliselt tähtis. "See on väga kriitiline küsimus. Need on vahendid, mis aitavad toime tulla raksetel aegadel. Haldussuutlikkuses järgi anda ja mitte kasutada seda võimalust, oleks lubamatu," räägib ta.

Üldiselt mulle meeldiks, kui me tegeleksime probleemiga sisuliselt. Ei saa võtta aluseks ühte loosungit, et haldus on jõuetu ja bürokraatiat on palju. Kuigi seda ka kindlasti, aga ainult nii öelda oleks lugeja desinformeerimine. Üldine hoiak, et survestada Euroopa raha kasutama, on õige. Seda tuleb igati toetada. Aga oluline on praegu lugeja informeerimine. Tarvis on aru saada, millised protsessid käivad kaasas Euroopa struktuurivahendite jaotamisega.

Kui te näiteks küsite, et miks Eesti Vabariigi valitsus ei ole lennanud kosmosesse, siis sellele on väga raske vastust anda. Newtoni seaduste tõttu? Bürokraatia paljususe tõttu?

Mis ma tahan öelda - riigiaparaat saab töötada absoluutselt efektiivsemalt. Aga paljude rahavoogude taga on ka see, et raha turule toomine ja rakendamine on teatud omapäradega. Neil on mingisugune ajaliselt loogiline tsükkel ja neid küsimusi tuleks siin arvestada.

Näiteks infrastruktuuri objektide puhul on selleks, et projekt saaks turule tulla, vaja otsused teha juba aasta või poolteist varem - milliseid teid on tarvis ehitada, milliseid sadamaid, milliste omavalitsuste projekte toetada. Nende projektide välja sõelumine on omaette protseduur. Näiteks teede puhul - on maade kokkuostud, sundvõõrandamised, keskkonnamõju hindamine jne. Seda saab kiirendada, aga see nõuab väga tugevat administratiivset ressurssi ja survet, et koostöös omavalitsuste ja kõigi teiste osapooltega sellega tegeleda. Kiirendada saab ja seda me üritame teha.

Uue perioodi rahasid saab kasutada 2015. aasta lõpuni. See, mis praegu toimub, tuleneb paljuski eurobürokraatiast ja rahade kasutamisega seonduvast tehnilisest ettevalmistusest. Tuleb muidugi tunnistada, et meie oma ametnikud on sellele bürokraatiale veel natukene juurde pannud. Aga mis sellest - see rahade kasutamine on niimoodi reglementeeritud ja see peab nii olema. Kuigi ettevalmistusprotseduurid võtavad kaua aega, võin ma öelda, et aastaks 2015 on need rahad kasutatud ja tuleb veel puudugi.

Paanikaks üldiselt põhjust ei ole. Tegelikult on probleemiks omaosaluste katmine kohalike omavalitsuste puhul.

Bürokraatlik protsess võiks küll kiirem ja lihtsam olla, aga samas, kui on tegemist maksumaksja rahade kasutamisega, on hea, et see bürokraatia on selline. Kui natuke lõdvemaks lased, siis see raha kipub vasakule minema. Pärast võib ju süüdlasi otsida, aga mis sest enam kasu on.

Selle aasta (2008) põhikoormus on olnud eelmise struktuurifondi perioodi lõpetamine. Haridussüsteemis olevad rakendusüksused on olnud sellega koormatud. Eelmise perioodi osas on meil selle aasta lõpuks 100%-line resultatiivsus.

Nüüd on samad inimesed rakendunud ka uue perioodi külge. Kuna asju peab ka järele kontrollima ja seirama käigult, on vastutus väga suur. Me ei saa teha uisapäisa otsuseid, mis tuleks pärast riigil eelarvest kinni maksta.

Selle aasta ehk uue perioodi meetmete lepingute tegemine on osaliselt edasi lükkunud. Siin ei ole ainult meie võimekuse küsimus, vaid suurte projektide puhul ka erinevate institutsioonide vahel lepinguteni jõudmine.

Protsessi oleks küll võimalik kiirendada, aga tähtis on ka see, kuidas kiirust mõõta. Kui võtta aluseks väljamaksete seis, siis ei saa sellega tehtud tööd mõõta. Lepingud võivad tehtud olla, aga mitte väljamaksed, sest nende aeg sõltub sellest, mis lepingus kirjas. Tööd on tegelikult tehtud suurema protsendi ulatuses, kui see välja paistab.