Mässates argipäevast vabaks

Põgenemine hallist argipäevast ei ole viimase viiekümne aasta jooksul muutunud. Leonardo DiCaprio ja Kate Winslet saavad pärast Titanicut taas üle kümne aasta ühes filmis kokku. Esimene mängib valgekraest Franki, teine koduperenaisest Aprilit. Äärelinna maja aiaga ning kaks last mahuvad ka perekonda.

1950ndate keskel märkavad noored, et see, mida nad pidasid eduks ja ihaldusväärseks, pole ikka nii särav, kui siiani loodeti.

Enesepettuseks aitab enda pidamine eriliseks, ent pikalt pole sellest abi, sest hall argipäev jätkab oma rusuvat uuristustööd American Dreami kallal. Niisiis paistab ainus töötav päästeplaan olevat põgenemine. Sihtkohaks Pariis, sest seal oskavad inimesed elada.

Loomulikult ei lähe kõik plaanitult, sest pisipere ähvardab uuesti täieneda. Kriisist välja ronida jõudnud suhe vajub taas sohu ning äärelinna vangiuks, millest valgust läbi ei paista, sulgub pere ees taas.

See äng on hõlpsalt üle kantav igasse aastakümnesse. Äratundmine, et elu pole ikka see, mida kunagi ihaleti, on viimastel aastatel toonud Ameerikast ka Euroopasse ja Eestisse nn karjääripausi aasta. Ehk, kas enne päristööd või pärast mõneaastast karjääri teeb inimene pausi, et end leida ja elu paika loksutada. Näiteks reisimise läbi. Niisiis räägib lugu küll viie aastakümne tagusest ajast, ent kõneleb vägagi ka nüüdse ummikus oleva valgekraega.

Winsleti võimsalt mängitud roll sai juba pärjatud Kuldgloobusega, film kandideerib ka kolmele Oscarile. Kui film viimases veerandis venima kipub, siis Sam Mendesi efektne lõpp on koos filmi tunnusmuusikaga ääretult võimas.