Euroga liitumine eeldab tugevat majandust - meil seda pole

Heido Vitsur 13. veebruar 2009, 00:00

Kui minult Äripäeva Gaselli konverentsil küsiti, mida ma arvan pangajuhi Erkki Raasukese seisukohtadest devalvatsiooni ja deflatsiooni kohta, vastasin, et mind see küsimus hetkel eriti ei huvita. Minu arvates on hoopis tähtsam mõelda sellele, mida teha, et meil edaspidi läheks paremini kui seekord ja et meil nüüd päris halvasti ei läheks. Kui meil oleks vastused nendele küsimustele, saaks ka kahe D probleem meile selgemaks.

Eesti õnnetus on selles, et oleme paari lihtsa mõttemalli lummas ja loodame nendega loitsimise abil keerulises maailmas edu saavutada. Seitseteist aastat kordasime endale, et meie edu aluseks on valuutakomiteega fikseeritud vahetuskurss, tasakaalus eelarve, liberaalne majanduspoliitika ja erastamine.

Me ei pannud tähelegi, kuidas meil õnnestus aasta jooksul kogutoodangust suurema võlakoorma abil tarbimismull üles puhuda. See, mis sündimata jäi, oli aga kohanemisvõimeline ja maailmas konkurentsivõimeline majandus.

Meid ei häirinud, et rohked välisinvesteeringud, mille üle me nii uhked olime, ei läinud kuigi suures ulatuses Eesti ekspordivõime ülesehitamiseks, vaid sisetarbimisse. Milleks muretseda, kui me oma usutunnistuse vastu pole patustanud.

Kriisile vaatamata pole meie arusaamad muutunud. Nüüd näeme oma peamise eesmärgina üleminekut eurole 2011. aastal. See eeldab Maastrichti kriteeriumide täitmist kahe järgmise aasta jooksul.

Kuigi me mõistame nüüd eelarve tasakaalu paindlikumalt, on lähenemine sama: pole vaja muud kui natuke pingutada ja kannatada. Loodame, et siis saame euro, investeeringute voog Eestisse taastub ning kõik jätkub vanaviisi.

Iseenesest pole ka minul euro ja kuni 3protsendilise defitsiidiga eelarve vastu midagi. Eelarve enam-vähem tasakaalus hoidmine on elementaarne ning keegi ei taha investeerida ebausaldatava rahaga riiki. Kuid väär on lootus, nagu hakkaks Eesti majandus eurole ülemineku mõjul jälle iseendast kasvama. Eesti majandusraskuste juured on hoopis mujal.

Meil oleks kasulik meenutada euro sünnilugu. Kui see idee välja käidi, eeldati, et euro saab üksnes Euroopa kõige tugevamate majanduste ühisrahaks ja ülejäänud riigid ühinevad euroga alles siis, kui nende majandused on muutunud konkurentsivõimeliseks.

Elus läks teisiti. Euroopa nõrgemate majandustega riigid, nagu Portugal, Kreeka, Hispaania ja Itaalia, täitsid formaalseid ühinemistingimusi isegi paremini kui Euroopa tugevaim majandus Saksamaa.

Samas jäi õigus neile, kes olid ennustanud, et ühisraha ei ole kõikidele eurotsooniga ühinenud majandustele jõukohane. Kuni maailmas läksid asjad hästi, said nõrgema majandusega maad kuidagi hakkama ning sellest palju ei räägitud.

Kuid nüüd on nende probleemid tunduvalt keerulisemad kui teistel. Lisaks on praegu euro tõttu suurtesse raskustesse sattumas ka Iirimaa ja seda üsna sõltumatult iseenda tegevusest. Briti nael on viimasel ajal euro suhtes eriti palju odavnenud. Iiri majandus on aga naela, dollari ja euro kursi kõikumisest mõjutatud enam kui mistahes teise eurotsooni maa majandus.

Euroga ühinemine ei ole üksnes Maastrichti kriteeriumide täitmine paberil, vaid jätkusuutliku ja kasvuvõimelise majanduse olemasolu küsimus.

Laenukraanide sulgumise järel on hakanud tasapisi saabuma arusaam sellest, kui oluline eksport tegelikult Eestile on. Välistasakaal on väikese avatud majandusega riigile sama tähtis või veelgi tähtsam kui iga-aastane riigieelarve tasakaal.

Mida kiiremini me ise suudame asendada vähemalt osa seni Eestisse sisse voolanud välisrahast, seda parem. Selleks, et jõuda ekspordikasvule toetudes tagasi 2006.-2007. aasta tasemele, peame oma netoeksporti vähemalt kahekordistama. Praegu ei tooda arenevatesse majandustesse raha juurde, vaid seda viiakse sealt ära. Kui 2007. aastal investeeriti arenevatele turgudele väljast 410 miljardit ja mullu 167 miljardit dollarit, siis tänavu tõmmatakse rahvusvahelise finantsinstituudi (IIF) prognoosi järgi sealt ära vähemalt 60 miljardit dollarit.

Maailmas on alanud hiiliva finantsprotektsionismi ajastu. Seda tõendab ka tõsiasi, et kommertspankade arvelduskrediidi intressimäär on Eestis 12,12 protsenti ja Rootsis 0,21 protsenti. Kes ikka oma maksumaksja rahaga võõra riigi majandust toetama hakkab. Nüüd saagu igaüks ise hakkama.

Meie praegu ei saa. Meie konkurentsipositsioon kriisiaegses Euroopas pole üldse hea. Oleme selle kümnendi kestel kaotanud samm-sammult oma kulueelise enamikele konkurent- või partnermaadele.

Isegi võrreldes kalli ja rikka Soomega ei ole Eesti investorite silmis enam odav maa. Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest pole mõtet rääkidagi. Eriti nüüd, kus nende rahvuslikud valuutad on euro suhtes 10-40 protsenti odavnenud ja meie ise kahe viimase aasta jooksul läbi teinud 18protsendilise hinnatõusu.

Lisaks sellele ei ole Eesti võimalikele välisinvestoritele atraktiivne ka muudel põhjustel. Meie turg on olematu ja juba hõivatud. Ostujõud on aga kukkumas ja teistele turgudele pole siit ka kuhugi minna.

Eesti majanduspoliitika ei taganud piisava hulga rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste eksportivate ettevõtete teket Eestisse isegi siis, kui maailmamajandus õitses, raha oli odav ja kulud Eestis madalad. Miks me eeldame, et see kriisi oludes varasemast lihtsam on?

Kui Eesti eksportivate firmade maale toomisega väga kiirelt ja tõsiselt tegelema ei hakka, laskub Eesti majandus õige pea hukatuslikku kokkutõmbumise spiraali. Paralleelselt peame kiirelt käivitama ja tugevdama neid uusi ettevõtluse krediteerimise programme, millega majandusministeerium ja KredEx praegu tegelevad.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    24. November 2011, 17:57
    Otsi:

    Ava täpsem otsing