Kopli haldjad Artdepoos

Haldjad seostuvad alati millegi hea ja õilsaga, ent näituse pealkiri on siiski petlik. Kunstnik ei leia midagi ülevat nn kopli haldjates, kelle töövahenditeks on süstal ja pudel.

Rait Rosin sõnumi peitmisega ei tegele - ta paiskab otsekoheselt karmi reaalsuse vaatajale näkku. Ja see reaalsus on, et Koplist ei saa muud moodi rääkida kui halvasti. Kunstnik loob vaataja silme ette pildi tõelisest getost, mis oma naivistliku kujutamisviisi poolest mõjub pigem iroonilise naljana kui õõvastava tõelisusena. Noore helilooja Gerhard Locki helitaust muudab näitusekogemuse siiski mõnevõrra rikkamaks.

Paistab, et kunstnikul on Kopliga kana kitkuda. Kopli haldjad on narkomaanid ja joodikud ning muidu elu süngete hammasrataste vahele jäänud mandunud inimesed, kes jõllitavad sulle pildilt otsa.

Tegelikult ei ole nad ka inimesed, vaid pigem mingisugused ähmased varjud, tumedad kogud, mis hiilivad ringi Kopli öistel tänavatel. Tavalised möödakäijad neid ei näe, sellepärast kunstnik neid haldjateks nimetabki. Aga olemas on nad siiski, tahame või mitte. Näituse sissejuhatavas tekstis nimetatakse seda isegi "pinnuks meie kollektiivses ihus". Meie ehk siis tallinlaste.

Kõige silmatorkavam töö näituselt on "Welcome to Kopli". Ühelt poolt on see iroonia Welcome to Estonia märgi suhtes - tulge ja vaadake, mis meil siin on, aga see ei tähenda, et kõik vaatamiseks kõlblik on. Teisalt kujutab see pilt kurbade silmadega koletist, suits taskus. See oleks justkui koondpilt "kopli haldjate" hingeelust.

Maal pealkirjaga "Dr Zip" on justkui filmistill "Sin City'st". Tumedal taustal näeme halvaks läinud kollase toonis peaaegu vormitut tegelast hoidmas hiigelsuurt süstalt. Esiplaanil on deformeerunud kass, kelle ühe jäseme küüned on viimseni välja aetud ja teises käes on käärid. Kass ise on muutunud pooleldi karastusjoogiks nimega Dr Zip.

Kuraator Martin Jänese sõnul üritab Rosin näidata midagi, mida me muidu näha ei tahaks, alasti kistud maailma, mis karjub meile Kopli tänavatelt näkku. Siiski jääb šokeerivast elemendist töödes puudu. Siin pole midagi uut. Kõik teavad, mis pimedates urgastes tegelikult toimub. Seda ei lase krimiuudised meil unustada.

Kui Kopli välja jätta, muutuvad vähemalt pooled näitusel üleval olevatest töödest hoopis ühiskondliku (mitte ainult tallinlaste) alateadvuse ebamugavateks piltideks.

Autor: Ragne Nukk