Halb aeg heade suhete linnas

Eile hommikul avalikuks saanud uudis Ida politseiprefekti Aivar Otsalti suhtes esitatud kahtlustuste ja kõrge politseijuhi kinni pidamise kohta oli ebameeldiv uudis peaminister Andrus Ansipile.

Pikka aega Tartu politseid juhtinud Otsalt kuulub ülikoolilinna mõjuvõimsasse sõpruskonda, kes on alates 1998. aastast Tartut valitsenud ning kel on nüüd ka oma esindaja Toompeal peaministri näol.

Kuigi Ansip tõrjus eile Äripäevale antud intervjuus meedias levinud jutte oma sõprussuhetest Otsaltiga, on tegemist heade tuttavatega.

Tartu on olnud linn, mille Äripäev kaks aastat tagasi ilmunud põhjalikus uurimusloos ristis "Heade suhete linnaks" (vt ÄP 20.04.2007). Seda Eesti mõistes suurt omavalitsust valitseb juba 1998. aastast alates üks ja sama seltskond, kes Andrus Ansipi majandusministriks tulekuga suurendas oma mõju ka Toompeale riigiasjade üle otsustamisel.

Juhan Partsi valitsuse kukutamisel ning Andrus Ansipi tõusmisel peaministri toolile oli just Aivar Otsaltil vajalike protsesside käivitaja roll. Tema oli mees, kes maakonnalehe Sakala vahendusel tõstatas korruptsioonikvootide teema, mida Reformierakond kasutas oskuslikult ära, et sundida toonast justiitsministrit Ken-Marti Vaherit ametist lahkuma. Koos Vaheriga kukkus ka peaminister Parts ning võimule tuli Reformierakonna ja Keskerakonna liit.

On kahtlustatud, et Otsalt oli toona üks osa tartlastest reformierakondlaste koostatud plaanist, mille pealkiri oli "Ansip peaministriks". Reformierakonna vana kaardivägi ja Otsalt ise on need kahtlustused ümber lükanud ning väitnud, et valitsuskriisiga lõppenud väljaütlemiste tagamaad olid palju lihtsamad, kui see meeldiks erinevatele vandenõuteooriate loojatele. Nimelt küsis temalt üks vallavanem korruptsioonikvootide kohta ja tema saigi sellele küsimusele ainult ausalt vastata.

Tõenäoliselt oli õigus Otsaltil, aga fakt on see, et tema vastus Kõo vallavanema küsimusele aitas Reformierakonnal leida hea ettekäände valitsuskriisi esilekutsumiseks ning sillutas Tartu sõpruskonnale tee Eesti poliitika kõige mõjuvõimsamasse kabinetti.

Sellesse Tartu sõpruskonda kuuluvad lisaks Ansipile veel Neinar Seli, Hannes Astok, Verni Loodmaa, Margus Hanson, Toomas Tein ja mitmed teised ülikoolilinna ettevõtjad.

Need mehed tõid 1998. aastal Tartus võimule tulles linnavalitsuse ja ärimeeste suhetesse uue käitumismalli, millega muudeti ülikoolilinn Eesti korporatiivsuse pealinnaks, kus võim ja äri jagati väikese grupi vahel.

Eilne Otsaltit puudutanud uudis viitab sellele, et nimetatud sõpruskonnal oli ohtlik väljund ka jõustruktuurides. Kui Otsalt tõesti kasutas ebaseaduslikku jälitamist ehk kuritarvitas oma positsiooni ja võimu teise kõrge politseijuhi kompromiteerimise eesmärgil ning tegi seda mitme teise Tartu politseiniku toel, siis tekivad minus kahtlused, et selliseid võtteid võidi kasutada ka varem. See on hirmutav.

Teades Otsalti häid suhteid Tartu reformierakondlastega ja ka seda, et praegune siseminister Jüri Pihl ei suhtunud Otsaltisse kuigi hästi, võib eilse vahistamise taga loomulikult näha poliitilist tellimust või sotside kättemaksu valitsuskriisi tekitamise eest.

Arvan, et tegelikult on juhtumi tagamaad palju lihtsamad ja inimlikumad. Otsaltile ei meeldinud teadmine, et ta tahetakse Tartu politseijuhi kohalt viia Ida-Virumaale ning tema järglaseks tuleb inimene n-ö väljast. Seetõttu üritas ta keelatud võtetega säilitada oma võimu ja mõju Tartus. See ei õnnestunud. Ma loodan, et Tartu politseis toimuv puhastus käivitab protsessid, mille tulemusena saab Tartust "Heade suhete linna" asemel taas "Heade mõtete linn".