Suurim võlakirjapettus: Investoritel tõmmati müts silmile

"Tsiviliseeritud kultuuriruumis ja ärimaailmas peaks selline käitumine olema välistatud," ütleb Swedbanki fondijuht Peeter Piho hiilgeaegadel enam kui miljardi krooniseks äriks paisunud Kolle viimaste kuude tegevuse kohta. Swedbank pani projekti alla kinni 65 miljoni krooni eest investorite raha. Ülejäänud 63 miljonit krooni jagunes teiste investorite vahel.

Investoritele võlakirju müünud SEB reklaamis 2007. aastal, et Kolle võlakirjade tagatiseks on 98 protsenti Kolle tütarfirma Taloti aktsiatest. Võlausaldajatele näis selline tehing ideaalne, sest Talotil läks väga hästi. 2006. aastal teenis betoonitootmisega tegelev ettevõte ligi poolesaja miljoni kroonise kasumi ning ettevõtte omakapitali maht võrdus võlakirjaemissiooni mahuga.

"Ükskõik missugust ettevõtte väärtuse hindamise suhtarvu kasutada - need numbrid viitasid sellele, et igasuguse võlakirja riskipositsiooni oleks ta igal juhul pidanud katma isegi konservatiivselt hinnates," ütleb Piho.

Võlakirjade lunastamistähtaeg saabus tänavu aprilli lõpul, kuid siis tabas investoreid ebameeldiv üllatus. Nimelt oli kõigest paar nädalat varem toimunud neile teadmata Kolle aktsiakapitali massiivne suurendamine. Selle käigus langes võlakirjainvestorite kuuluva tagatise suurus kõigest 22 protsendini Taloti aktsiatest ja praktiliselt nullistus võlausaldaja kontrollivõimalus ettevõtte üle. Betoonifirma enamusosanikuks sõi ennast sisse majutusega tegelev ja eelmisel aastal poole miljoni kroonist käivet näidanud pisifirma Viru Backpackers.

Vähe sellest. Uuele omanikule emiteeriti aktsiaid nominaalhinnaga, mille tulemusena sai Viru Backpacker 78% protsenti firmast enda kätte kõigest kümne miljoni krooniga.

Sellele lisaks liikus päev enne Taloti emafirma Kolle saneerimisavalduse kohtusse sisseandmist 8. juunil Backpakersi kätte ka Taloti Maardus kolmel hektaril laiutav betoonitehase kinnistu, mille on firma bilansis hinnanud enam kui poolesaja miljoni krooni väärtuseks.

Aktsiakapitali suurendamisest said võlausaldajad teada tagantjärele, Peeter Piho kuulis sellest Kolle ühelt suuromanikult ja juhilt Igor Gellerilt. Seepeale alustasid investorid Gelleriga läbirääkimisi, et emissiooni pikendada ja võlakirjadele täiendavaid tagatisi saada. "Läbirääkimiste tulemuseks ei olnud muud kui see, et alates mai lõpust pole võimalik härra Gelleriga kontakti saada. Ta lihtsalt kadus ära ja meiega sel teemal ei suhtle," ütleb Piho.

Juuni alguses alustas Kolle - püüdes arvatavasti ennetada võlausaldajate pankrotiavaldust - saneerimisega.

Piho sõnul ei saanud investorid Kolle saneerimisnõustajalt Kauri Rattuselt ühtki sisulist vastust küsimusele, kuidas edasi minna ja milline võiks olla saneerimiskava. Küsimusele, kas Kolles üldse midagi saneerida oli, vastas Piho, et ta ei tea, mis firmas selle aasta jooksul toimunud on.

Selle nädala esmaspäeval esitas Kolle aga koos saneerimisnõustaja Kauri Rattusega kohtule avalduse saneerimismenetluse lõpetamiseks. Rattuse sõnul on põhjus selles, et võlausaldajatega ei jõutud kokkuleppele nõuete ümberkujundamise tähtaegade osas. Kas see samm tähendab, et minnakse pankroti teed, on Rattuse sõnul juhatuse ja omanike otsustada.

Kauri Rattus on käinud ühel korral võlausaldajate koosolekul, kuid läbirääkimisi seal ei peetud.

Juuni lõpul korraldas võlakirjade tagatisagent SEB Taloti 22 protsendi aktsiate enampakkumise. Alghinnaks määrati 135,6 miljonit krooni, mida teised betoonivalmistajad pidasid suurusjärgu võrra liiga kõrgeks. Ka Piho sõnul puudub investoritel igasugune usk, et keegi võiks Taloti vähemusosaluse eest emissioonimahule lähedast hinda maksta.

Piho sõnul on investorite põhieesmärk endiselt oma raha tagasi saada, aga Kollest seda ilmselt enam võtta ei ole. "Endiselt oleks kõige ratsionaalsem variant saavutada kokkulepe, kus oleks ära näidatud usutavad tagasimakseallikad ning tagatised, millel oleks reaalne väärtus ja mida oleks juriidiliselt võimalik tagatiseks saada. Kas see on ka võimalik, ma ei tea, sest see ettevõte ei suhtle meiega," ütleb ta.

Võlausaldajatelt näpatud Talot kuulub nüüd ühemehefirmale, mille omanik on tihedalt seotud Taloti emafirma Kollet nõustanud kütuseärimees Mark Eiviniga.

Aprillis Taloti aktsiakapitali suurendamise kaudu ühtäkki betoonitoodete valmistaja suuromanikuks saanud Viru Backpackersi omanik ja ainus töötaja on avalikkusele tundmatu 59aastane Dmitri Konovalov. Ettevõte on registreeritud korterisse Tallinnas, Sõle tänaval, mis kuulub nime ja vanuse järgi oletades Konovalovi pojale, 36aastasele Kirill Konovalovile.

Dmitri Konovalov ise töötab logistikuna kütuste hulgimüügifirmas AS Letofin Trading ning kuulub kinnisvarafirma Goodfirm OÜ juhatusse. Mõlema ettevõtte üks omanikke on Mark Eivin. Siit jõuabki niidiots tagasi Taloti juurde - Eivin oli Taloti emafirma Kolle esindaja ja nõustaja, kui see pidas investoritega läbirääkimisi võlakirjade ümberstruktureerimise üle.

Peale nõustaja ameti ühendab Mark Eivinit ASiga Kolle veel fakt, et Eivin kuulus Eesti Juudiusu Koguduse sihtasutuse juhatusse.

Viimane vedas Tallinna uue sünagoogi ehitamist, ning sünagoogi ehitas valmis just Kolle.

Kaks aastat tagasi loodud Backpackersi pole Konovalov asutanud ise, vaid selle omanikuks sai ta mullu. Tema käe all tegi ettevõte läbi totaalse muutumise: kui siiani pakuti majutusteenust, siis nüüd tegutseb ettevõte logistika- ja kütuseäris. Seega samades valdkondades, kus Konovalovi tööandjale Eivinile kuuluv Letofin Tradingki.

Backpackersi omanikku Konovalovit ei õnnestunud Äripäeval tabada. Tema nimele registreeritud firmade telefonid ei vasta. Äripartner Ljudmila Fedotova lubab Konovalovilt küsida, kas võib mehe telefoninumbri Äripäevale anda, kuid ei tõsta hiljem ka ise enam toru. Mark Eivin telefoni teel suhelda ei soovinud ning lubas küsimustele e-maili teel vastata. Vastuseid aga ei tulnud.

Kolle juhi ja ühe omaniku Igor Gelleri kommentaari ei õnnestunud Äripäeval kogu nädala jooksul saada. Kolle üldisele e-postile saata palutud küsimused edastasid töötajad küll Gellerile, kuid vastust neile ei tulnud ning väidetavalt ei olnud Geller ka sel nädalal tööle ilmunud.

Juuni lõpuni Taloti juhina töötanud Ivan Popov, kes on samuti üks Kolle omanikest, ütles, et kutsus Eivini ettevõtet nõustama ise, kui "tekkisid probleemid". "Eivin oli ainult nõunik, ökonomist, ta mingit tähtsamat rolli küll ei mänginud," ütleb Popov.

Igor Gelleri ja Eivini vahelisi suhteid iseloomustas ta järgmiselt: "Mitu aastat ei olnud mingeid suhteid, ei saaks öelda, et kohe vaenlased, aga sõprust ei pidanud küll. Eivinit iseloomustab ta väga hea spetsialistina, sest oma ärisid juhib ta suurepäraselt.

Popov lahkus ametipostilt juuni lõpul, sest ei olnud nõus ülejäänud juhatuse tegevusega. "Krediidid ja krediidid - ma ei ole harjunud neid võtma, see on mulle võõras. Sellest firma suurt kasu küll ei saa," tõdeb ta. Popov ütleb ka otse välja, et aktsiakapitali suurendamise eesmärk oli omandit säilitada.

Küsimusele, kas selline samm ei olnud investorite petmine, vastab Popov: "Petmine petmiseks, sellel enam mingit vahet ei olnud," ja keerab jutu uuesti asjaolule, et aktsiad olid läinud võlausaldajatele ja aktsiate omanikele kuulumine "oli vaid tühi jutt".

"Taloti aktsiad müüakse 136 miljoni eest (koos intressidega - toim.), nagu räägitakse. Selle tagasimaksmine ei ole ju reaalne."

Osa Kolle võlakirju ostnud investoritest on raha päästmise nimel pöördunud viimases hädas juba inkassofirma poole.

Petta saanud investoreid esindava Credimen juristi Juhani Tammineni sõnul näitab see, et pöörduti just nende, mitte näiteks advokaadifirma poole, seda, kui inetuks on olukord läinud. "Inimesed on sellest väsinud ja kardavad, et asi läheb jälle JOKKi peale."

Ta lisas, et kuigi saneerimine peaks iseenesest olema positiivne protsess, siis praegusel juhul on seda kasutatud aja võitmiseks ja tehingute tegemiseks. Tammineni sõnul on arusaadav, et investeeringud on seotud riskidega, aga probleemide tekkimise korral ei tohiks pank olla nii passiivne. "Kui löök tuleb, ei tohiks seista eestipäraselt, kaks kätt taskus, ja vaadata, et oi, mis juhtus. Inimene pöördub panga poole ikka seepärast, et ta arvab, et pank tegutseb ja kõik teenivad."

Credimen kogub praegu juhtumi materjali ja võtab seejärel asjaosalistega ühendust. "Ja me hoolitseme ka selle eest, et kui panga töötajad Eestis ei tegutse, siis me paneme nad Rootsi kaudu tegutsema."

Pangad on ise löönud juhtumile aga käega. Näiteks SEB Progressiivne pensionifond on hinnanud Kolle võlakirjad alla 90 protsenti. Swedbank on väärtpaberid aga täielikult korstnasse kirjutanud.

Swedbanki fondijuht Peeter Piho tunnistab, et pole enda praktika jooksnud niivõrd ebaeetilise juhtumiga kokku puutunud. Samas on ta veendunud, et SEB ei ole tagatisagendina tahtlikult investorite huve kahjustanud. "Üldine praktika on selline, et suhet emitendi ja tagatisagendi vahel reguleerib nendevaheline leping, mida investoritel ei ole ette nähtud näha."

Piho sõnul oli võlakirjade tagatisleping arvatavasti tavapärane, kuid ta ei välista, et dokumentatsioonis oli mingi auk, mille Kolle ära kasutas.

Võlakirju müünud SEB ei soovi teemat eriti kommenteerida ja jääb üldsõnaliseks. Pressiesindaja ütleb, et emissioonikorraldaja ei saa sekkuda Kolle juhtimist ega äritegevust puudutavate otsuste kujundamisse, kuna ta ei ole Kolle juhtorganites. "Pangana on meil kohustus hoida tähtajatult saladuses kõiki pangasaladusena käsitletavaid andmeid kliendi ja temaga sõlmitud lepingute kohta. Mis tahes asjassepuutuvad küsimused on võlakirjade omanikega läbi arutatud ning nende valitud tegevuskava rakendatud."