Mis siis börsidest ikkagi saab?

Raske on eitada praeguste börsiaegade põnevust ja erilisust - uusi kogemusi ja sündmusi tuleb kamaluga. Tasub jälgida ja mõtiskleda, turud pakuvad suurepärast koolitust.

See erilisus paistab silma ka analüütikute ja ökonomistide prognoosidest - kunagi varem ei ole analüüsimajades tegutsevate kahe leeri ootused niivõrd suurelt erinenud kui praegu. Bloombergi kogutud rohkem kui 1500 analüütiku hinnangu kohaselt kasvavad laiapõhjalise Standard & Poor's 500 ettevõtte kasumid järgmisel aastal keskmiselt neljandiku jagu. Samal ajal prognoosivad veidi enam kui poolsada ökonomisti, et USA järgmise aasta majanduskasvuks kujuneb 2,3% - see tähendab, et analüütikute prognooside ja ökonomistide ootuste suhtarv on 10,9 ehk oluliselt suurem, kui ajaloo keskmine 6,1 ja suurem ka kui kunagi varem.

Siin on siis dilemma - prognoositavate kasumite taustal kauplevad USA aktsiad endiselt üsna atraktiivsetel tasemetel, aga oodatav majanduskasv paneb ettevõtete suure kasumilisa ja sellega ka aktsiate ostmise mõttekuse kahtluse alla. Seega minevik ütleb pigem: "müü," analüütikute projekteeritud tulevik aga pigem "osta."

Ma olen sisuliselt kogu selle toimunud vägeva ralli ajal olnud pigem pessimist ja seadnud tõusu põhjendatuse kahtluse alla, mis tähendab, et ma olen vähemalt lühiajaliselt eksinud, mille eest ma palun vabandust. Ent mul on endiselt raske uskuda taolise kasvu pikemaajalisse jätkusuutlikusse. Praegu on USA majandus päästetud ainult tänu valitsuse tegevusele - tänu erinevatele ergutuspakettidele veetakse maailma suurim majandus ka üsna pea tõusu. Seda võimalikku uut tõusutsüklit peaksid aga mingi hetk vedama hakkama ikkagi tarbijad ehk mis saab, kui valitsus oma õlga allapoole laseb või selle üldse ära võtab ja enam rahamasse majandusse ei suuna? Kas ameeriklane suudab ostma hakata ja ettevõtete kasumid üles pumbata? Või pakuvad välisturud tuge? Keeruline küsimus. Nagu ütlesin, on ajad uudsed ja huvitavad, võimalik, et ka lahendus on varemnähtust teistsugune, mistõttu prognoosimine on raske.

Kui S&P 500 ettevõtete juhid hakkavad rääkima pigem globaalnõudluse kasvust, mitte USA tarbija tugevusest, siis ehk oleks ökonomistide makroprognooside ja analüütikute mikroprognooside erinevus põhjendatudki. Samas peaks negatiivse poole peale lahterdama asjaolu, et järgmisel aastal on ettevõtete kulude kokkuhoiu võimalused juba ahtamad, mis tähendab, et ka hea mõju kasumitele jääb väiksemaks. Koondamised ja lühendatud tööpäevad vähendasid teises kvartalis USA ettevõtete tööjõukulu ulatuslikumalt kui seda viimase üheksa aasta jooksul nähtud, samas kasvas ka tootlikkus viimase kuue aasta kiireimas tempos. Mäletatavasti näitasid ettevõtted tänu sellele ootustega võrreldes ka võimsaid kasumeid, samal ajal, kui käibed niivõrd ei rõõmustanud. Äkki on analüütikud nüüd kaunitest kasumitest nii pimestatud, et ootavad ka järgmiseks aastaks võimsat edasiminekut, pöörates ohtlikult vähe tähelepanu makromajandusele?

Viimati küündis S&P 500 kasumikasvu ja USA SKT suhe üle kümne pärast internetimulli lõhkemist 2002. aastal, kui kasumid kosusid 19% ja majandus 1,8%. Laiapõhjaline börsipeegel andis sel aastal 23% tagasi. See viitaks ka nüüd börside langusele, kuid olukord on seekord teine.

Seega, kokkuvõtvalt ei ole mul järgmise aasta-pooleteise jaoks ühest vastust, aga mul on endiselt ühene ebakindlus - ma usun, et turgude põhi jääb märtsikuusse, aga ma arvan ka, et majandustoe ülekandmine valitsuselt tarbijale toob tagasilöögi.

Taolises olukorras võiks kasutada umbkaudset kaalustrateegiat - kui valitud perioodi languse tõenäosuseks hinnata näiteks 70% ja tõusutõenäosuseks 30%, siis võiks ka portfellis olla 30% aktsiaid ja 70% turvalisemat vara.