Endaksolemise võimatud katsed

Autor ja lavastaja Ivar Põllu on etenduse kokku pannud väikestest episoodidest, mis kokkuvõttes moodustavad terviku. Läbivat süžeed etendusel siiski ei ole - tegemist on kirjeldusega, mis algab korraga mitmest otsast. Kui kõik on räägitud, on ka lugu valmis.

"Kaleidoskoopilised pildid asetuvad üksteise kõrvale ja loovad ühe maailma," kommenteeris Põllu etenduse ülesehitust. Loodav maailm on päris sarnane sellega, mis meid tavaliselt ümbritseb, kui seda ainult veidi kõrgemalt vaadata.

"Siin on koomilised ja traagilised lood inimestest, kes elavad rohkem või vähem silmaklappidega ning rohkem või vähem seda endale tunnistades. Siin on erinevad vaatepunktid meie lihtsale maailmale, kus igaüks tahab olla lahe, ilus, tark, normaalne, tavaline, edukas... Või siis vastupidi, olla teisiti kui teised. Siin on lood endaksolemise võimatusest maailmas, kus võita polegi võimalik," andis Põllu lavastuse mõistmiseks juhtnööre.

Ideid, miks maailm on just selline, nagu ta on, saab lavastusest mitu. "Sisaliku tee" esitab küsimuse, kellele on see kasulik, et kõik on nii, nagu on, ja vastab sellele ise.

Lavastusest joonistub välja seisukoht, et nii või teisiti on meie argipäev osa mingist vandenõust. Mõistmiseks sünteesib etendus mitmesuguseid vandenõuteooriaid, mis üritavad seletada, mis on mille põhjustaja.

Laval on kolm näitlejat: Katrin Pärn, Kristel Leesmend ja Nero Urke, kellest igaühel on täita kaheksa erinevat rolli koduperenaistest kunstnikeni, lastest endiste superstaarideni. Kiirelt vahelduvad sketšid on emotsionaalselt mitmekesised ning etenduse visuaalne pool köidab tähelepanu.

Kindel tunnussõna, millega etenduse olemust kirjeldada, on huumor. Mitte kõike, mis näidendis käsitluse all on, pole tarvis tõe pähe võtta. Teisest küljest pole "Sisaliku tee" lihtsalt naljategemine, vaid tükk, mis paneb vaataja mõtlema.

Etendust mängitakse Tartu Genialistide Klubis ainult viis korda.