Hannes Sarv • 16. detsember 2010 kell 21:00

Riia Piim võeti eestlastelt ilma rahata

Põhjus, miks eestlased oma investeeringust ilma jäeti, peitub selles, et nimeliselt nende omanduses olnud aktsiad olid tegelikult koormatud pandiga USA erakapitalifondi Darby Overseas Investments kasuks. Darby lihtsalt võttis need käest ära.

See tekitab üksjagu küsimusi. Miks Swedbank, kelle hooldada oli tema enda ja panga kuldklientide osalus kasumlikult töötavas firmas, andis selle lihtsalt tasuta ära? Kas nad olid piimatehase aktsiate pandist eelnevalt teadlikud? Miks pank üritas selgituste andmist vältida? Kas pank korvab klientidele kahju? Kes vastutab?

Varem kuulus ameeriklastele Karumsi kaubamärki omavast Riia piimatehasest SIA Rigas Piensaimnieks viiendik. Kuni möödunud sügiseni kuulus 80% ettevõttest Indrek Rahumaa Alta Capitali gruppi kuuluvale ASile Alta Foods, kelle pankrotimenetlus praegu käib.

Swedbanki fondidele ja panga kuldklientidele läks enamus Riia piimatehasest vahetult enne Alta maksevõimetuse väljakuulutamist. Lisaks neile sai suure osaluse ka Gild.

Enne pankroti taotlemist proovis Alta Foods oma kohustusi ümber kujundada ja otsis selleks võimalusi vara realiseerimise või üleandmise kaudu. Suurimaks võlgnevuseks oli 18,4 miljoni euro (293 miljonit krooni) eest võlakirju, millest enamust omasid Swedbanki fondid ja panga suuremad eraisikutest kliendid, kelle portfellide eest hoolitses pank ise.

Võlakirjade ja lisaks Gildi ees olnud 1,7 miljoni euro (26,6 miljonit krooni) suuruse võla katteks andis Alta koos võlakirjadele antud teiste tagatistega ära osaluse ka Riia piimatööstuses. Aktsiad kanti spetsiaalselt nende hoidmiseks loodud aktsiaseltsi RPS Holding.

"Aktsiate ülekandmine võlakirjainvestorile oli kokkulepe panga ja Alta Foodsi vahel, mis oli osa esialgsest suuremast restruktureerimise kokkuleppest, mis lõpuks kahjuks ei realiseerunud," selgitab nüüdseks osalt likvideeritud, osalt pankrotistunud Alta gruppi juhtinud Rahumaa e-kirja teel.

Ta lisab, et oli panka kõigist varaga seotud asjaoludest informeerinud. "Loomulikult oli pank kõigist tehingutest ja pantidest teadlik, see register on ka avalik," kinnitab ta.

Miks aga olid need aktsiad panditud? Sellele seisab vastus Rigas Piensaimnieksi enda majandusaasta aruandes. Nimelt andis investeerimishiid Darby enda gruppi kuuluva Luksemburgi ettevõtte Blando Investments kaudu Riia piimatehasele 2006. aastal 13protsendilise intressiga 8 miljonit eurot (125,1 miljonit krooni) allutatud laenu. "Raha finantseeris ostutehingut üleeelmistelt omanikelt. Alta Foods Holding omandas juba Darbyle panditud aktsiad," sõnab Rahumaa.

See tähendab, et Alta sai aktsiad laenuks ja võttis kohustuse võlg tasuda. Kuna praeguseks üle 10 miljoni euro (156,4 miljonit krooni) kasvanud võlga tagasi makstud ei ole, otsustas Darby aktsiad lihtsalt enda omandusse võtta.

Swedbanki ja selle võtmeklientide kõrval omas osalust Alta võlakirjades ja hiljem Riia piimatööstuses ka suurettevõtja Marcel Vichmann, kes ostis Alta võlakirju mullu augustis.

"Mina olen selle osaluse enda jaoks maha kandnud," räägib ta. Vichmann küll kinnitab, et on teadlik aktsiate nn konfiskeerimisest, kuid ametlikult keegi talle midagi teatanud ei ole. "Teen järelduse, et isikud, kelle juhtida ja korraldada oli RPS Holdingu tegevus, on olnud kas saamatud või siis motiveeritud 80protsendilisest osalusest mitte midagi vastu saamata loobuma," nendib ta.

"Ju oli sellist tehingut Swedbankile mingil põhjusel vaja," ütleb Vichmann ja lisab, et ilmselt peaks selgitusi küsima asjaosalistelt endilt.

Swedbank osaluse käest andmist alguses kommenteerida ei soovinud. Kui nad saavad aru, et lugu ikkagi ilmub, siis annavad lõpuks pressiesindaja vahendusel teada, et "otsest kahju kliendile tekkinud ei ole ja lahenduse otsimine käib."

Gildi fondide juht Tõnu Pekk ei taha samuti öelda, mis toimub.

Ka osaluse uue omaniku Darby Overseas Investmentsi poolt ei tule vastust. "Kahjuks ei ole me sellises positsioonis, et teie küsimusi kommenteerida," annab lühikese tagasiside saadetud e-kirjale Darby Kesk-Euroopa piirkonna juht Nicholas Kabcenell. Kabcenell määrati 2006. aastal ka Riia piimatehasele laenu andnud Luksemburgi ettevõtte Blando Investments juhatuse liikme positsioonile.

Riia piimakombinaadi juht Neeme Jõgi sõnab samuti, et ei saa aktsiate üleminekut kommenteerida.

Kolme aasta eest tundus, et Indrek Rahumaa suudab kõik teoks teha. Ta sai ka Äripäeva toimetuselt tiitli "aasta ärimees". Tema doominokividest laotud ärikontsern varises kokku juba mullu, kuid järelvõnkeid selle kukkumisest on tunda praeguseni.

Rahata jäid paljud investorid, kes tema edusse uskusid ja tema ettevõtmistesse panustasid.

Küsin Indrek Rahumaalt intervjuud. See ei ole esimene kord. Möödunud aastal, kui Äripäev Alta Capitali rahaprobleemidest, võlgadest, laenamistest, pantimistest ja vaidlustest kirjutas, oli meil ka Rahumaaga intervjuuks aeg kokku lepitud. See ei toimunud tema ootamatu haigestumise tõttu. Ta vastas toona meie küsimustele e-kirja teel. Nüüd lubab ta intervjuu anda, aga ilmselt alles järgmisel aastal, kuna pole aasta lõpus Eestis. Võib-olla siis kunagi järgmise aasta alguses. Aga miks ma temaga üldse intervjuud teha tahan?

Äripäev valis Rahumaa 2007. aastal aasta ärimeheks, sest siis oli tema investeerimisvallutuste kõrghetk.

Tema juhitav investeerimisgrupp Alta Capital omandas järjest uusi ettevõtteid. "Eestlaste Alta Capital ostis ühe Läti suurema ehitusfirma", "Rahumaa trügib Poola kommiturule", "Rahumaa omandas Karumsi valmistaja" on vaid mõned temaga seotud pealkirjad aasta esimesest poolest.

Pärast seda, kui Alta oli omandanud Karumsi tootjas osaluse, küsis ka Äripäev oma juhtkirjas, kas ta on ikka investor või hoopis riskisõltlane?

"Öeldakse, et suur tükk ajab suu lõhki. Eriti majanduse kiire arengu ajal võidakse teha ka rumalaid investeeringuid, sest raha on odav. Ka Rahumaal pole garantiid, et ta mõne investeeringuga endale näppu ei lõikaks, eri sektoreis tegutsedes on seda isegi lihtsam teha," avaldas toimetus arvamust. Ent Rahumaa võttis kätte ja viis Silvano Fashion Groupi (siis PTA - toim) Poola börsile. Tundus ikka pigem investor olevat?

Juba sama aasta suvel liikusid jutud, et Oliver Kruuda on müümas Kalevi kommitööstust. Septembris ta teataski tehingust. Ostjaks ei keegi muu kui Rahumaa ja Alta Capital. Lisaks mahtus ostukorvi kenasti ära Tere piimatootmine. "Täna näen, et uutel Eesti omanikel on energiat ja vastutust neid väärikaid tootmisettevõtteid edasi arendada," ütles Kruuda pressikonverentsil, kus müügitehing avalikustati.

Rahumaa korv oli täis laotud, aga selle sisu eest kassas maksmisel tekkisid kohe ka probleemid. Tere ja Kalev jäid Kruudale, aga selle tehingu ärajäämise tõttu kulutati veel tänavugi kohtumajade uksi.

"Oma nõustajat olen ka narrinud hiljem, et ta oleks mulle Koplist võinud mõne teise poisi tuua, kes oleks ilusa lipsu ostnud ja rääkinud seal laua taga, et ta midagi teeb," ütles Kruuda Alta müügitehingu kommentaariks kevadel, kui müüs Kalevi juba uutele investoritele, norrakate suurkontsernile Orkla.

Ka teiste eelnevalt üles ostetud firmade eest järelemaksu ehk suurte laenukohustuste tasumisel jäid Alta ja Rahumaa hätta. Finantskriis, teatas ta ise. Kas tõusu jätkudes oleks ehk välja vedanud?

2009. aasta sügisel jõudis mu lauanurgale üks dokument, mille olid umbes pool aastat varem koostanud KPMG audiitorid. See puudutas Alta Capitali gruppi ja selle tellijaks oli Euroopa suurpank Unicredit, kellele Alta võlgnes üle 40 miljoni euro (üle 600 miljoni krooni).

Pilt, mis sellest avanes, oli kirju. Alta grupi kohustused osutusid ootamatult suureks ehk kokku üle 185 miljoni euro (2,9 miljardit krooni). Pea kogu vara oli nende kohustuste katteks panditud. Ja selle vara väärtus oli kohustustest pea kaks korda väiksem.

Kinnitust sai ka see, milles seisnes Rahumaa ja Alta edu - oskuses raha välja rääkida ja seda suurtes kogustes. Eestis olid tema ettevõtmistesse investeerinud pea kõigi suuremate pankade fondid, aga oli ka palju erainvestoreid. Kõik ootasid oma raha tagasi.

Ja Rahumaa tundus muutuvat närvilisemaks. Näiteks laenas ta suurte protsentidega oma jooksvate kohustuste katteks raha kokku Toomas Toolilt, Toonart Rääskilt, võttis Silvanost. Tal ei olnudki teist valikut, kui pangad teda survestama hakkasid, on ühes vestluses tagantjärele hinnanud Tool.

Toolist sai pärast Rahumaad üks Silvano võtmeomanikke. Ettevõttel läheb väga edukalt. Edule pandi alus aga just Rahumaa ajal.

Teisalt oli Alta suutnud luua üsna keerulise nõuete ja kohustuste vahekorra kontserni siseselt. Sellega maadleb praegu näiteks gruppi kuulunud ASi Alta Foods pankrotihaldur Andres Tootsman.

Ta soovib teha firmas erikontrolli. Sellega on alustatud, aga ei tea, kas võlausaldajad selle lõpuni viimiseks raha eraldada soovivad. "Eks asjaosalised teavad seda kõige paremini ise, kuidas asi tegelikult oli," viitab ta Rahumaale ja Alta Foodsi juhtinud Jaak Raidile ning Alta juristile Anton Sigalile.

"Kas skeem oligi nii planeeritud, et raskendada igasuguseid tagasivõitmise unistusi? Et kõik asjad on võõrandatud ja siis täiendavalt koormatud ka?" küsib ta.

See on viide konkreetselt Riia piimatehast omanud RPS Holdingu kohta. Aga ka selle kohta, et tegelikult võitis ju Alta Foods kohtus lõpuks Kruudat ja Lutermat, kes peaks Alta poolt kunagi ammusel 2008. aastal tehtud 100 miljoni kroonise ettemaksu lõpuks tagastama.

Küsimus on aga, kellele siis tagastama? Toonart Rääskile kuuluvale Ahtri Majale ja Otto Tamme omanduses olevale Dalton Eestile, kes selle nõude kümmekond korda odavamalt Altalt enne pankrotti ära võtsid?

Ent siiski, kas Rahumaa oleks välja vedanud? Jah, buumi jätkudes oleks palju asju juhtunud. Oleks natuke neid firmasid hoidnud, mõnda veidi järele aidanud ja uuesti maha müünud. Ja oleks ka kasu saanud. Aga ei vedanud välja. Ja proovis ka viimase minutini näidata, et siiski on kõik veel võimalik.

Miks teha temaga intervjuud? Esiteks, temalt peab küsima, mida ta on valesti teinud. Ja ka seda küsima, mida ei ole valesti teinud. Kuigi see viimane küsimus ajab teda telefonis natuke naerma.

Ja tegelikult veel üks oluline küsimus - kuidas rääkida pankadelt välja miljoneid, kui neid endal ei ole?

Kogemus maksab ja õpetab. Ka vigadest õpitakse.

Eestiski populaarse kohukese Karums tootja Riia piimakombinaadi omanikeks said aasta tagasi 173 Eesti miljonäri.

Nad kõik on Swedbanki kuldkliendid ja said piimatööstuse omanikeks enese teadmata. Nad usaldasid oma raha Swedbanki kätesse.

Swedbanki rahakamate klientide investeerimisportfell oli aga tugevalt kreenis Indrek Rahumaa Alta grupiga seotud ettevõtete suunas. See on põhjus, miks üle saja Eesti miljonäri said ootamatult kohukese Karums tootjateks. Ja sama ootamatult jäid nad ka oma osalusest ilma.

Riia piimatööstuse afääri puhul on iseloomulik, et raha kaotanud Eesti ärimaailma koorekiht kobas tegelikult pimeduses. Info oma investeeringu saatuse kohta on neil vastuoluline.

Riia piimakombinaadi omanikeks olid sunniviisiliselt eraisikutena või oma firmade kaudu näiteks Jüri Mõis, Hannes Tamjärv, Rainer Nõlvak, Rein Tallermo, Fjodor Berman, Arno Sillat, Andrus Ossip, Jüri Ross, Raul Parusk, Sander Kopli, Meelis Virkebau, Viktor Valkiainen, Valdo Randpere, Rain Kivisik, Andrus Leinemann, Toivo Jalakas, Helen Laupa, Heino Harak, Mihkel Pärjamäe, Parbo Juchnewitsch, Kaido Fridolin jt. Aga ka mööblitootja Tarmel, Tallinna Prügila jt ettevõtted.

"Ma pean tunnistama, et ma ei tea sellest midagi," ütles Rainer Nõlvak aasta tagasi.

"Ma ostsin võlakirju lihtsalt. Või see tähendab mitte mina ei ostnud, vaid pank ostis mulle," rääkis Rein Tallermo toona.

Alta Foodsi juhatuse liige Jaak Raid ütles aasta tagasi Äripäevale antud intervjuus, et iseenesest ei ole vahet, kas laen tagastatakse rahas või esemes, eriti sellisel juhul, kui võlakirjainvestorid ise vabatahtlikult valisid eseme, aga mitte raha. Investoritele nimelt pakuti ka võimalust raha valida.

Tõenäoliselt eelistasid toona paljud investorid rahale osalust Läti ühes juhtivas piimatööstuses, sest raha pakuti investoritele 50 protsendi ulatuses võlakirjade nimiväärtusest. Selle võimaluse valis ainult kaheksa investorit.

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et need kaheksa käitusid õigesti, sest tegelikult oli väga suur vahe, kas võtta võlgnikult vastu raha või piimakombinaadi aktsiad. Eelmisel nädalal toimunud tehingu tulemusena selgus, et tegelikult pakuti investoritele võla katteks aktsiaid, mis olid juba ära panditud teise kohustuse tagamiseks.

Oluline küsimus on see, kas investorid ka olid sellest aktsiate pantimisest teadlikud ja arvestasid riskiga, et nad võivad kõigest ilma jääda. Swedbank enda kinnitusel seda teadis.

Nii aasta tagasi kui ka praegu põhjendab Swedbank tekkinud probleeme majanduskriisiga, mida keegi ei osanud ette näha. "Kõnealune võlakiri on läbinud mitu restruktureerimist, et majandusolukorra normaliseerumisel oleks klientidel võimalik tagasi saada võimalikult suur osa investeeritud summadest," lohutas pank aasta tagasi kliente.

Läks vastupidi. Eelmisel nädalal võeti eestlastelt osalus 0 krooniga. Swedbank pole ka nüüd lootust kaotanud. "Protsess käib, läbirääkimised kestavad ning seni on tehtud kõik, mis võimalik, et RPS Holdingu aktsionärina oma klientide ja panga huvisid kaitsta," kinnitas Swedbank eile.

Klientide raha Riia piimakombinaati paigutanud Swedbank ei soovinud Rigas Piensaimnieksi aktsiatega toimunud tehingut esialgu üldse kommenteerida. Alles pärast seda, kui Äripäev oli saanud teada, et osalus liikus 0 krooni eest ja kliendid ei saa raha tagasi ning teatasime, et lugu ilmub sõltumata Swedbanki kommentaarist, saatis pank meie küsimustele eile vastused.

Kas pank oli informeeritud sellest, et RPS aktsiad olid varasemalt juba panditud? Miks otsustati sellisel kujul restruktureerimise kasuks ja võtta enda omandusse juba panditud aktsiad?

Kui 2009. aastal loodi RPS Holding, mille omanik on 41,2% ulatuses Swedbank, olime teadlikud Rigas Piensaimnieksi (RPS) aktsiaid koormanud pandist, kuid hindasime tol hetkel ettevõtte väärtust oluliselt kõrgemaks kohustuste mahust.

Meenutame, et pankrotimenetluse algatajaks oli tänavuse aasta 25. jaanuaril Alta Foods ise, kuna ettevõtte laenukohustus oli kaks korda suurem kui varade väärtus. Pankrotiavalduse sisseandmine oli juhtkonna seaduslik vastutus, kuna kõrge laenukoormuse toel ostetud aktivate, peamiselt erinevate ettevõtete aktsiate väärtus, oli seoses finantskriisiga oluliselt langenud ja ettevõte oli maksejõuetu. Eelnevalt käisid tõepoolest läbirääkimised erinevate restruktureerimisstsenaariumide rakendamiseks, millest ükski aga ei realiseerunud.

Miks lasi RPS Holding, mille suurim omanik on Swedbank ja kus on väga palju panga kliente, kelle osaluse eest vastutab samuti pank, võtta ära enda ja panga klientide vara (RPS enamusosalus) 0 krooni eest? Kas ja mida tehti sellise olukorra vältimiseks? Kas pank kavatseb oma klientidele kahju korvata? Kas ja milliseid samme on plaanis selles küsimuses edaspidi astuda?

Protsess käib, läbirääkimised kestavad ning seni on tehtud kõik, mis võimalik, et RPS Holdigu aktsionärina oma klientide ja panga huvisid kaitsta.

Hetkel kuum