Fiati juht tõi Itaalia tööturule olulised muutused

Seni lepiti Itaalias palgatingimused ja tööstandardid ametiühingute ja tööandjate vahel kokku riiklikul tasemel, arvestamata tehaste ja piirkondade eripära. Fiati juht seadis aga Torino tehase töölised ja ametiühingud valiku ette – kas leppida paindlikumate töötingimustega ning kindlustada tehase tulevik – sealhulgas miljardi euro väärtuses investeeringuid – või tuleb firmal tootmine riigist välja viia.

„Fiat ei saa neid tehaseid lõpmatuseni kahjumlikult töös hoida,“ põhjendas Marchionni muutuste vajalikkust mullu sügisel Itaalia televisioonis. „Mitte ükski sent 2010. aastaks prognoositud 2 miljardi euro suurusest kasumist ei tule Itaaliast,“ lisas ta, juhtides tähelepanu, et Fiati 6100 töölist Poolas toodavad igal aastal sama palju autosid kui firma 22 000 töölist Itaalias.

Marchionni nõudis tehase töölistelt valmisolekut vajadusel ületunde teha, tööaja efektiivsemat kasutust, töörahu ning lühiajaliste töölt puudumiste vähendamist – eriti suur haigestumine on seni esinenud esmaspäeviti ja reedeti ning suurte jalgpallivõistluste järel. Sarnased muutused viis Marchionni mullu suvel läbi ka Fiati tehases Napolis.

Vaatlejad eeldavad, et Fiatis saavutatud kokkulepped võivad luua pretsedendi riigi jaoks laiemalt. Ja seda on hädasti vaja – Itaalia konkurentsivõime pole järsult tagurdanud üksi autotööstuses. IMFi andmeil on Itaalia 1996. aastast kaotanud 30% oma globaalsest eksporditurust ja selles on suur osa jäikadel üleriiklikel palgakokkulepetel. Läinud nädalal avaldatud majandusvabaduse indeksis on Itaalia 183 riigi seas 87. kohal, jäädes alla Ugandale ja Burkina Fasole. Koha võrra veel tagapool on ELi riikidest vaid Kreeka.

Itaalia vaevleb Kreekaga sarnase võlakoorma all, mis küünib juba 115%-le SKPst ning parim viis sarnast võlakriisi vältida on defitsiidist majanduskasvu abil välja saada. Sellised reformid nagu äsja Fiati tehastes läbi viidud muutused, ei ole mitte üksi autotootja vaid Itaalia kogu majanduse edu pant.