Tööl peab tekkima kirg

2000ndate alguses küsiti Madisonilt, kes ta tahab olla viie aasta pärast. "Siis sai öeldud küll, et tahaks olla mõne Eestis tegutseva keskmise suurusega ettevõtte tegevjuht," meenutab Madison rahuolevalt.

1990ndatel oli ta Coca-Cola müügiüksuses siiani toimiva meeskonnavaimu üks ülesehitaja. Müügijuhi ja müügidirektorina jõudis Madison seal töötada viie välismaalasest otsese juhi käe all ning enda sõnul oli tal igaühelt midagi õppida.

Madison kinnitab, et tal on kindel põhimõte - tööl peab tekkima pühendumus ja kirg. "Mingist hetkest aga tundsin Coca-Colas, et see pruun karastusjook ei paku mulle enam palju ning kirg hakkas kaduma. Tol ajal toimusid juhtkonnas ka muudatused ning hakkasin asju liiga ausalt välja ütlema, mis tekitas vastuolu Rumeeniast tulnud tegevjuhiga. Leppisime lihtsalt kokku, et kuna meil on erinev nägemus asjadest, siis läheme lahku," meenutab Madison.

2-3 kuud hiljem oli ta ametis Mandatum Life'is, kuhu sattus personaliotsingufirma konkursiga.

Juht on eelkõige organisatsiooni teenindaja. Juhina annab Madison endale aru, et tal on formaalne otsustusõigus ning ta on organisatsiooni teenindaja. Liidriks olemine on vaja aga organisatsioonis välja teenida. "Pean looma tingimused ja võimalused, et organisatsioon ja töötajad saaksid areneda ja kasvada. Seega ma ei ole see, kes kõrgel ja kaugel otsustab, vaid olen teenindava funktsiooniga," arutleb Madison.

Aeg-ajalt meeldib tal sekkuda ka mikrotasandil. Näiteks müük ja turundus on talle eriti südamelähedased, kuid samas üritab ta siiski jälgida, et ei teeks otsuseid teiste eest.

Teenus ja teenindus on väga erinevad aspektid, kuid samas omavahel seotud, arvab Madison ja toob ühe näite: "Mulle väga meeldib, kui mu hambaarst hoiatab mind, et ta nüüd puurib ja see võib valus olla. See on minu jaoks hästi oluline, sest valumoment ei tule siis enam üllatusena. Sama on ka finantssektoris oma klientidega - nad peavad pidevalt teadma, mis nende raha ja varaga Mandatum Life'is toimub. Klientidega regulaarselt suheldes anname teada, mis meie hinnangul on ees ootamas."

Töötajad peavad olema ettevõtte olukorraga kursis. Mandatum Life'i turundus- ja kommunikatsioonijuhi Hele Leppiku sõnul on Madison juhina avatud ning mitmekülgne. "See paistab töötajate hulgas välja. Meil on hästi kokkuhoidev meeskond ja juhi roll hästi oluline. Ta annab vabad käed, otsustamisõiguse ja vastutuse. Imre hoiab ettevõtet tervikuna koos, mis on suur osa sellest tulemusest, mida Mandatum Life on saavutanud," kirjeldab Leppik.

Kui töötaja ei tea, kas ettevõttel läheb hästi või halvasti, tekitab see temas paratamatult kõhklusi ja kahtlusi. Juhina suhtleb Madison töötajatega pidevalt. Näiteks majanduslanguse ajal andis ta regulaarselt ülevaate ettevõtte seisundist. Äristrateegia oli selgelt suunatud kasvule ning oleks olnud vale lasta lahti häid töötajaid, et nad kahe aasta pärast uuesti tööle võtta. "Pigem jagan infot rohkem kui vähem - kuhu liigume, mis on meie strateegia," täpsustab Madison. "Me ei ole täna rahul selle tasemega, kus olime eile, ja homme pole rahul sellega, kus oleme täna."

Karjäärivõimalus Madisoni väga ei vaeva. Oluline on, et süda ja hing oleksid rahul praeguse tööga. "Oleme 3-5 aasta perspektiivis plaanid paika pannud ja see on minu jaoks pikk aeg, kus ma näen ennast seotuna Mandatum Life'iga," kinnitab ta. Kaugemas tulevikus ei välista ta aga ka ettevõtjaks hakkamist.

Imre on lõbus inimene. Töö koha pealt oskab ta nõuda ja hoida järge, aga mitte üle võlli. Imrel on kaht sorti loomust. Ühest küljest on ta hästi kohusetundlik. Coca-Cola ajal olime ühes kabinetis. Tema töölaud oli alati perfektselt korras, pliiatsid täisnurga all. Kui ta vahepeal käis lõunal või kohtumisel, lükkasin pliiatsid 3-4 kraadi viltu. Kui ta laua taha istus, siis esimese asjana pani ta taas pliiatsid paika - tema korraarmastuse kallal sai ikka norida. Teisalt pole ta kindlasti kuiv inimene. Ta on alati valmis nalja viskama ja sõbralikult ära tegema. Töö asjus on ta lisaks täpsusele ka hea ideede generaator - tavaliselt sellised omadused kokku ei lange.

Ma ei tea asja, millega Imre poleks koolis ja lasteaias tegelenud - näidendid, võistlused, alati oli ta osaline. Kui tavaliselt tarku õpilasi väga punti ei võeta, siis Imre polnud tuupur. Tal oli tohutu töövõime ja tahe endale asjad selgeks teha. Ta on elus jõudnud sinna, kus ta on sellepärast, et ta pidigi sinna jõudma. Ta pole kunagi olnud uhke ja ülbe. Tema poole võis alati pöörduda, kui millestki aru ei saanud. Ta oli alati poiste seltskonnas üks liidritest. Võin tema juurde ka suure murega minna, sest ta on väga südamlik. Usun, et seda on ta ka ülemusena.