Võlg on võõra oma, aga panga asi

Püüan elada oma elu talupojatarkusega ja kulutada sama palju, kui teenin. Jah, mõne erandiga. Näiteks olen võtnud kahes koolis käies õppelaenu ja oman krediitkaarti.

Oktoobi alul laupäeval minu kontole potsatanud õppelaen andis seekord võimaluse tasuda nii kooli eest kui ka maksta ära krediitkaardil haigutav võlg. Pärast seda olin rahul, et intresse arvestades nõnda nutikalt käitunud olin. Aga võta näpust, sest laenurahu ei kestnud kaua.

Ilmselt süttis Swedbankis minu nime juures suur roheline häiret andev signaal, mis teatas laenukoormuse langemisest ohtlikult madalale tasemele ja sellest, et pank jääb ilma iga kuu intressidena laekuvast teistkümnest eurost.

Juba teisipäeval sain Swedbankile omase, väga viisaka, aga sama kindlameelse ja veidi pealetükkiva telefonikõne, kus teatati, et pangal on tunne, et ma vajaksin laenu ja nad on seda mulle igati valmis pakkuma. Selgitasin laenu pakkuvale häälele telefonis, et aitäh, aga alles kolm päeva tagasi sain õnnelikuks õppelaenu omanikuks ja ma tõesti ei vaja praegu rohkem laenu. Pangatöötajal oli aga vastus valmis - laenutooteid on ju teisigi, peale õppelaenu. Mis mõttes teisi? Miks mul on vaja laenu võtta nii palju, kui pank mulle maksimaalselt välja annab, kui mul ei ole sellega midagi peale hakata?

Ainsad mõtted, mis tekkisid, olidki seotud sellega, et Swedbankile ei mahu pähe, miks tahab üks eestlane elada nii, et ta on võlgu võimalikult vähe ja miks likvideerib ta heast peast ära panga igakuise tulu intresside näol.