Pakendi märgistus annab sisust täpse ülevaate

Kõige rohkem segadust tekitavad tootjapoolsed, aga sageli meelevaldsed tõlgendused, mis pahatihti on kas vaid poolik tõde või on tegemist suisa tegelikkuse väänamisega enda kasuks.

Suures plaanis võib toidupakenditel esitatavad väited jagada kaheks: toitumisalased ja tervisealased. Toitumisalane väide on selline, mis annab mõista, et toidul on kasulikud toitainelised omadused. Siia kuuluvad väited energia, toitaine või mingi muu aine sisalduse kohta, näiteks "suhkruvaba", "lahja/light", "kiudaineallikas" jne. Tervisealane väide on selline, mis annab mõista, et toidugrupi, toidu või selle koostisosa ja tervise vahel on seos. Tervisealane väide on näiteks "Vitamiin B12 osaleb rakujagunemise protsessis". Neile esitatavad nõuded puudutavad eelkõige toiduvalmistajaid, kes peavad tagama väite tõesuse ja põhjendatuse.

"Oluline on, et kõik pakendil esitatud väited oleksid teaduslikult piisavalt põhjendatud ega eksitaks tarbijat. Ja kui me mingite toidu täiendavate omaduste eest rohkem maksame, siis eeldame, et need omadused ja toime ikka tegelikult ka olemas on," kirjutas põllumajandusministeeriumi toidu üldnõuete büroo peaspetsialist Haidi Kanamäe ministeeriumi Maablogi ajaveebis. "Sellise info ja väidete kasutamise reguleerimise eesmärk on tarbija kaitsmine, et edasiantav sõnum oleks piisavalt tõestatud, täpne ning ei eksitaks."

Kanamäe tunnistas, et aeg-ajalt kohtab pakendeid, millele tootja toote paremaks müügiks on pannud reklaamlausena väite, mis on teistel sarnastel toodetel või on see leitud hoopis internetiavarustest. Selles, kas see sobib ka konkreetse toiduga või kas sellel üldse mingit tõepõhja all on, ei saa alati kindel olla, nentis Kanamäe.

"Näitena võib tuua sõna tervis, tervise- vms sõna, mida laialt tahetakse kasutada ja erinevatest aspektidest vaadatuna võiksime selle sõna "kleepida" enamikele toitudele," iseloomustas ta tootjate turundusvõtteid. "Samas on need sõnad liiga üldised, et aru saada, kuidas konkreetne toit siis tervislik on. Seetõttu ei olegi lubatud sellised üldised väited üksi, vaid tuleb viidata ka konkreetsele ainele toidus ja selle toimele."

Üha enam on hakanud levima GDA märgistus, mis iseloomustab tootes sisalduvaid soovituslikke päevaseid toitainetekoguseid. Euroliit soovib GDA-märgistuse kunagi kohustuslikuks korras kõikidele toidukraami sisaldavatele pakenditele saada. Et aga huvigruppe on palju, siis otsustamine venib. Üks on selge - nii tootjad kui ka tarbijad on seda meelt, et info peab olema ühesugune ja lihtsasti hoomatav.

Eesti Toiduliidu juhataja Sirje Potisepp kinnitas, et tootepakendi disainimine on väga oluline ettevalmistav protsess tootearenduses ja toodete turule toomisel, kus disaineril tuleb arvestada nii psühholoogiliste kui muude konkreetselt ostmist mõjutavate argumentidega konkreetse toote puhul.

"Tarbijatena teeme omaarust ratsionaalseid otsuseid, kuid toidukaupu ostavad inimesed ikka silmadega ja sageli tehakse impulsiivseid valikuid," iseloomustas Potisepp tarbija käitumist. "Siin võib saatuslikuks saada ka näiteks vale pakendi või pakendil valede värvide kasutamine. Kõik tahavad eristuda ja üks esmane võimalus selleks on toote pakend ja etiketi disain."

Kuna toodete päritolust arusaamine ei ole tarbijatele kerge (globaliseerumine, importkaup, jaekettide omamärgitooted), annavad  mitmed toidumärgid Eestis tarbijatele infot toote kodumaisest päritolust - Pääsukesemärk, Ristiku märk, Eesti Parim Toiduaine, Lipumärk, Eestis Kasvatatud, Eesti Siga, Eesti Lihaveis jt.

"Toodete märgistamine peab vastama eelkõige vastavale määrusele. Kel on tootel ruumi ning tahtmist lisateavet tarbijatele anda, peab ka lisateave olema adekvaatne, põhjendatav ja mitte tarbijat eksitama," kinnitas Potisepp.