Monopolist Vichmann jonnib riigi toetuse pärast asjata

Äripäev ei toeta endistviisi monopole ja ettevõtluse doteerimist, aga on selge, et osa ühiskonna jaoks oluliste valdkondade puhul on need praegu vältimatud. Samas lasub riigil kohustus sekkuda, kui toetuste sihipärase kasutamise suhtes tekib kahtlusi.

Väliselt oleks nagu kõik korras. Rongid sõidavad ja reisijaid on aasta-aastalt juurde tulnud. Seega polnud riigil majandusministeeriumi näol justkui põhjust 2014. aasta lõpuni sõlmitud lepingut Edelaraudteega üles öelda. Ometi seda tehti ning peamine põhjus on küllap just ebapiisav läbipaistvus Edelaraudteele jagatud miljonite eurode suuruse reisijateveo toetuse kasutamisel. Riik ei soovinud uusi ronge sellises olukorras lihtsalt Edela­raudteele usaldada. Või üldse erakätesse.

Mõistetav nördimus. Edelraudtee omaniku Vichmanni isiklik nördimus ja vimm on mõistetav, kui seni kenasti dotatsioonimune munenud riigihani otsustas “töösuhte” lõpetada. Tõenäoliselt asuks võitlusse iga ettevõtja ning pikad kohtulahingud ei jää tulemata ka Edelaraudtee ja riigi vahel. Aga kui Vichmann peeglisse vaataks, siis võiks osa lepingu lõpetamise põhjusi talle sealt vastu vaadata. Alustades majandusaruandlusega, kust ei kajastu täie selgusega, kuidas on toetust kasutatud, ning lõpetades mitte just väga suurest pingutamisest kas või rongide uuendamiseks.

Pole ka ime, sest Edelaraudteegi pole pidanud kuigivõrd konkurentsi ja turupositsiooni pärast pingutama. Monopoolne seisund koos kindla toetusrahaga reisijateveol liigitab sellise ettevõtluse samuti pigem sotsialistliku kui kapitalistliku ettevõtluse valda. Kas riik on sellisel juhul parem peremees? Ei pruugi olla, aga ta on siiski peremees. Kui ta juba maksab toetust, tahab ta olla kindel, et seda kasutatakse otstarbekaimal viisil. Dotatsioonile äri rajades jääb riigi sekkumine ettevõtja jaoks alati riskiteguriks. Seda ei saa pahaks panna, aga saab suurelt jaolt ennetada korrektselt riigi toetusega majandades.

Analoogia laevandusega. Siin võib tuua analoogia Väinamerel reisijate veoga, kus riik plaanib samuti enda laevad sõitma panna. Sealgi on peamine põhjus just asjaolu, et dotatsiooni kasutamine ei ole läbipaistev ehk riik ei tea täpselt, mida tema kaudu erafirma(de)sse liikuva maksumaksja rahaga tegelikult tehakse.

Teisalt ei ole aga hea, kui riik trügib ettevõtjaks ning hakkab endale tagasi kuhjama kõiki tegevusi, mis kord on erakätesse antud. See tähendab, et kusagil mujal võib jääda midagi olulist tegemata. Lisaks võib tekkida probleeme hakkama saamisega.

Riigile võib tekkinud vastasseisu puhul ette heita sedagi, et leping Edelaraudteega ei olnud näiteks varasema lõpetamise osas piisavalt paindlik või eelnevalt läbimõeldud. Või et seni on suhtutud dotatsiooni kasutamise kontrollimisse liiga leebelt. See on aga tagantjärele tarkus, mida saab edasiste lepingute sõlmides rakendada. Küllap soovibki majandus­ministeerium vahepeal kogu reisijate­vedu Elroni korraldada andes jõuda jälle selgusele, mida see äri endast kujutab, millist toetust vajab, kuidas läheb uutel rongidel jne. Enne, kui uuesti mõne erafirmast operaatori leidmiseks konkursi välja kuulutab.