Jürgen Ligi: astmelisele tulumaksule ei ole õiget aega

Maksudega on Eesti Ligi hinnangul õigel rajal. “Tuleb tõdeda, et enamik maksueelistusi on meil olnud õiged. Kõige kasvuvaenulikum maks, ettevõtte tulumaks, on madal ja tulu jaotamiseni olematu, tööjõumaksud, takistuselt järgmised, aga keskmised ning väärivad alandamispingutust ka tulevikus. Rõhuasetus tarbimismaksudele on majanduse, investeeringute ja töökohtade huvides ­õige valik,” selgitas Ligi Kodanikule, kes tahtis teada, millised erakondade maksulubadused ei ole majanduslikult kõige mõistlikumad.

Rahandusminister vastas aga ka isiklikumatele küsimustele, näiteks küsis Rainer: “Kust võtate ­õiguse alandada, mõnitada ja rünnata igat inimest, kelle arusaamad ja ideed Teie omadega ei ühti?”

Kus näete riigi kulude kokkuhoiuvõimalust, mis oleks maksukoorma vähendamise eelduseks? Eesti valitsussektori kulud moodustavad SKPst teiste ELi riikidega võrreldes tagasihoidliku osa. 2012 seisuga on ELi keskmine 49,3%, Eestis oli 40,5%. Aga kulude valimine ja piiramine on mu ametis pidev kohustus ja eesmärk on alandada tööjõumakse.

Vaadates riigi tegevust pideva kärpimise ja maksutõusu rindel tuleb üha sagedamini keelele mõiste “one trick pony”. Millal rahandusminister õpib ära uued trikid ja hakkab välja mõtlema poliitikaid, mis toovad orgaanilise kasvu? Ma ei tea, kust pärineb see heli ja pilt, sest kärpimistest ei kuule Eestis enam aastaid ja maksutõusude asemel on olnud alandamised: kodualune maamaks aastal 2012, töötuskindlustusmaks 1,2% 2013, tulumaks 1% 2015. Probleem on hoopis, et ühiskond ei lepi millestki olemasolevast loobumisega parema kasuks. Trikitamise asemel on ka järgmise rahandusministri kohus hoida tulud ja kulud kooskõlas. Minu poliitikas oleku ajal on Eesti olnud ­Euroopa kõige kiiremini kasvanud majandus, nii et ma väga ei kurdaks. Ent rahandusministri kohus on kaitsta kasvusõbralikku maksusüsteemi, efektiivistada riigisektorit, reformida sotsiaalsüsteemi, toetada innovatsiooni jm, mida ka teeme. Jalgratas siin leiutamata ei ole ning kasutusel on tõhusamad sõiduvahendid.

Majandusministeeriumi majandusanalüüsi talituse juhataja Meelis Kitsing ütles, et aastaks 2020 lahkub tööturult 100 000 inimest ning näiteks kaubandusettevõtted plaanivad tegevusi, kuidas piiratud ressursiga hakkama saada. Kas ka riik on arvestanud, kuidas majandamisega hakkama saada, kui meil on mõne aasta pärast 100 000 maksumaksjat vähem? Tema hindas demograafilist protsessi, rahva vananemise mõju. Seda saab korvata suurema tootlikkusega investeeringute kaudu, kauem töötamisega ning muidugi ka kontrollitud sisserändega, milles oleme tegemas muutusi. Ma lisaksin ka töövõimetuse käsitluse reformi, mis peab tooma tööturule tuhandeid praegu kõrvale jäetuid.

Tööandjatel on ootus, et riik alandaks lähiaastatel üldist maksukoormust, eriti tööjõuga seotud makse. Mis on riigi mõtted aastateks 2015–2016? Suund on õige ja tolleks ajaks alaneb nii töötuskindlustusmakse kui ka tulumaks. Ent ­euroopalik ühiskond nõuab ka maksude võrdlemist ­Euroopaga. Meie tööjõumaksud on Euroopa keskmised, tulumaks madal, ja nende alandamine saab olla võimalik vaid lühikeste sammudega. Tänavu langes töötuskindlustusmakse, 2015 alaneb tulumaks, viimast oleme aga alates 2004. aastast alandanud 26%st alates 20%-le.

Mida arvate ettevõtja Ülo Pärnitsa seisukohast: “Palgaerinevuse vähendamisel Skandinaavia naabritega ei saa loota ettevõtte juhtidele ja omanikele. See peab olema parteide, valitsuse ja ametiühingu tähtis ülesanne. Kahjuks ei ole praegu valitsuse ega ühegi partei programmiline ülesanne väljarände vähendamine ja palgaerinevuse vähendamine Skandinaavia maadega.”? Kuigi selles annus kaudset tõde on, saab palk jätkusuutlikult kasvada vaid proportsioonis tootlikkusega ning sõltuvalt konkurentsikeskkonnast.

Kas poleks mõttekas firmaautode kasutamise regulatsioon üks kord korralikult läbi töötada, sätestada eesmärgid ja töötada välja reaalse eluga haakuvad meetmed, selle asemel et jälle 12. tunnil maksuametis sündinud sipa-sopa riigikokku tembeldamiseks saata? Eesmärgid on püstitatud – auto kui palgalisa maksustamine peab olema sarnasem rahapalgaga ja auto firmasse ostmine ei tohi olla nii palju soodsam kui endale ostmine. Meetmed on üsna lihtsad, aga kui maksudest täielikult vabaneda soovitakse, tuleb paraku ka tõestada, et tehakse vaid töösõite. Enamikus ­Euroopas ei loeta sõiduautot üldse tootmissisendiks ja mingit maksutagastust ei ole, on hoopis ­automaks lisaks, samuti pidev ettevõtte tulumaks ja astmeline tulumaks. Neid me ei toeta, aga maksusoodustamisel on kusagil paraku ka piir.

Kas Eesti maksusüsteem pole ebaõiglane, kui alla toimetuleku palka saavad inimesed maksavad tulumaksu, aga miljoneid teenivad ettevõtted (pangad, jaemüügiketid, suurim ravimihulgimüügifirma) ei tee seda, vaid neil lastakse laenulepingute, juhtimisteenuste jm trikkidega raha maksuvabalt riigist välja viia? Maksudeklaratsioonide järgi maksab jõukaim detsiil pea pool kogu tulumaksust ning tegelik tulumaks algab alles viiendast detsiilist. Aga et makse ka jõukamad vältida ei saaks, selle kallal näeme vaeva. Eks ka firmaautode erasõitudeks kasutamise maksustamise normaliseerimine läheb sinna ritta, samuti kõikvõimalike erisoodustuste kaotamise ettepanekute tõrjumised. Riigist välja aga ei lähe tulu sugugi nii lihtsalt, nagu väidate, ja selle eest hoolitseb maksuamet, küll aga on hea, et teda on tulnud rohkem sisse. Dividendide saajad koos tulumaksuga on seejuures pea ainult jõukaima detsiili hulgas, mis veelgi tõstab nende osa tulumaksukoormuses.

Millised on olnud need Teie peamised maksupoliitilised ettepanekud valitsuses oldud aja jooksul, mida pole ellu viidud? Suurim “ettepanek” on hoida stabiilsust. Aga olen ette pannud ka tulumaksualandust, maksuvaba miinimumi tõusu, töötuskindlustusmakse alandamist, ebaõiglaste erandite kaotamist.

Millisena tahate näha Eesti maksusüsteemi 10–15 aasta pärast? Tuleviku maksusüsteemi ideaal oleks jätkata senise suunaga, ent lahti saada eranditest, kuna need jaotavad raiskavalt ja ebaõiglaselt. Tolleks ajaks võib olla mingi valmisolek ka mingiks varamaksuks tulumaksu edasise alandamise vastu. See oleks klassikaline kasvusõbralik mudel, ent muidugi on paratamatus ka keskkonnatasud.

Mis saab finantstehingute maksust? Miks Eesti üldse selle maksuga liitumisel initsiatiivi näitas, kui pole ei finantsturge ega ka selget tõestust selle kohta, et finantstehingute maks mingit kasu võiks tuua? Me pole olnud initsiatiivikad ega entusiastlikud, ent koostame praegu mõjuanalüüse ja oleme teinud koostööd välistamata, et tekib ehk midagi head meile ja Euroopale. Aga ka ELi entusiasm on raugenud, ent paljud on sedalaadi maksu ise kehtestanud.

Kust võtate õiguse alandada, mõnitada ja rünnata igat inimest, kelle arusaamad ja ideed Teie omadega ei ühti? Ei ole plaanis seda õigust võtta, kavatsen ka edaspidi pidada avatud ja argumenteeritud debatte ning oma seiskohti avalikult esitada.

Kas ei oleks aeg minna üle astmelisele tulumaksule? Astmelisele tulumaksule ei ole õiget aega, kui tahame soosida investeeringuid, töökohti ja kõrgemaid palku.

Teie erakonna põhimõtete kaks vaala on: laen on võõra oma ja maksudega ei mängita. Teie erakonna valitsemise ajal on Eesti riigivõlg tõusnud ca 6  korda, viimastel andmetel 1,7 mld eurot, ja peale tulumaksu on tõstetud kõiki makse. Kuidas väited ja tegelikkus kokku lähevad? Ei vasta tõele see vaalade loend ega ka jutt riigi laenukoormuse tõusust. Maksukoormus on aga jõudmas kriisieelsele, Euroopa mõistes madalale tasemele.

Ise spordimees, aga miks Te ei toeta nn erisoodustuse kaotamist spordilt või hobilt? Kas Teile pole oluline, et rahvas tegeleks tervisespordiga? Tervisesport on oluline, aga valikutes väga isiklik asi. Riik peab siin kulutama just kõige tervislikumate alade kättesaadavuse parandamiseks, aga erisoodustuse kaotamisest võidaksid ainult need, kellel kättesaadavusega pole probleemi, samuti alad, millel tervistav mõju küsitav. Riik kulutab spordile palju ja kõige ausam viis on rahastada seda eelarvetest. Ideaal igas mõttes on terviserada  või hooldatud suusajälg. Kui soosiksime neid, kes ise hakkama saavad, aga nii muutuse korral juhtuks, oleks see palgaliik heapalgalistele, ent võimalused nõrgemaid ravida ja sportima tuua väheneksid.

Mis saab edasi Erkki Raasukese koostatud ettepanekutest riigifirmade paremaks juhtimiseks? Kas mõni läheb käiku või lähevad kõik kalevi alla. Seal on olulisi seisukohti, millest mõnda jagasin juba enne selle töö kirjutamist, aga ka mõtteid, mida on autori endagi sõnul üle tähtsustatud. Riigifirma juhtide palga ülempiiri asemel toetan mina küll hoopis nende sõltuvusse seadmist vastutuse määrast. Tihti on need ülepaisutatud.

Võtaks tööle pensionäri, kuid miks pean tema eest sotsiaalmaksu maksma? Tema on ju oma pensioni välja teeninud? See looks eri töötajatele erineva maksukoorma ja konkurentsiolukorra, mis mõnegi jaoks on ka fiktiivsete vormistuste ahvatlus. Samas on eriti pensionäride huvides haigekassa ja pensionikassa võimaluste tagamine.

Millal Te viimati erasektoris töötasite? Kuidas suhtute Hannes Võrno arvamusse, et avaliku sektori teenistujad võiksid iga viie aasta tagant töötada erasektoris, et näha, millise vaevaga raha tegelikult tuleb? Tulin poliitikasse pärast aastaid erasektoris. See pakkumine on lihtsakoeline, viie aastaga ei saa veel amet selgekski ja on väga vähe näiteid, kus poliitikas aja maha võtmisel püsitakse konkurentsis. Arvan, et olen poliitikas ühiskonnale vajalikum kui eelmises põhitöös.

Kas poliitprostitutsioon tuleks maksustada? Näiteks kehtestada üleminekutasud ühest erakonnast teise? Kohustuslikuna ei ole seda plaanis, küll aga võtame vastu vabatahtliku makse neilt, kellele see küsimus isiklikult lähedane.