Aga kust me teame, et need on meie kasumid?

Kehtiv seadus ja vabatahtlik maksustamine ei käi kokku. Maksukohustus tekib siis, kui tehakse midagi, mis on seaduse kohaselt maksustatav. Kasumi puhul on selleks näiteks dividendi maksmine. Kõik, mida pank maksaks vabatahtlikult, istuks maksu- ja tolliametis (MTA) ettemaksuna, mida saaks iga hetk riigilt tagasi küsida. Ka siis, kui pangad teeksid n-ö kingituse riigile otse rahandusministeeriumi arvele, ei saaks seda tulevikus tekkivast maksukohustusest maha arvata. Ettepanek eeldab seaduse muutmist, kui pangad ise dividende ei maksa.

Seadus on põhjendatud. Kasum on meil maksuvaba nii kaua, kui seda ei ole välja makstud. Seega reinvesteeritud kasumi maksuvabastus ei ole päris õige termin. Õigesti öeldakse, et kontol istuv raha (kuigi kasum pole alati võrdne vaba rahaga) ei ole investeering. Ent maksuhaldamine on lihtsam, kui MTA ei pea kogu aeg võrdlema ettevõtte investeeringuid mingi loeteluga, mis annab ja mis ei anna maksuvabastust. Ja seetõttu on praegune seadus oma eesmärgi kohta täiesti põhjendatud.

Kui jutt käib naasmisest tavapärase kasumimaksu juurde, siis peaks mõtlema, kuidas me saaks end paremini müüa. Kindlasti peaks säilima investeeringute maksuvabastus. Mis juhtuks maksumääraga, sest meie 21% ei oleks Bulgaaria ja Küprose 10%, Iiri 12,5% ja ka ­Läti-Leedu 15% taustal midagi kiiduväärset? Seni on nii töötaja kui ka äriühingu tulumaks olnud sama, aga kas see oleks nii ka tulevikus, me ei tea. Kui üks on 15% ja teine on 21%, siis annaks see nn OÜtamisele hoogu juurde. Ja ilmselt ei ole me valmis langetama tulumaksu kohe 15% peale kõigile.

Eraldi maksusüsteem pankadele? Jah, seal on palju raha. Aga mitmetasandiliste maksureeglistikega peab alati olema ettevaatlik. Erandeid on raske hallata, neid on tihti võimalik kuritarvitada ning maksustamise läbipaistvus kannatab.

Eesti on seni olnud suurtele kontsernidele justkui kasumite deposiitkontoks. Ja kes seda teab, kas need kasumid oleksid teistsuguste reeglite puhul üldse Eestis tekkinud.