Puhkepäev. Settimise peatamine kodustes riiulites

Tegin paar aastat tagasi selle protsessi kaks korda kaheteistkümne kuu jooksul läbi ja seisin mitu korda taas selle äratundmisega silmitsi. Palju ebatarvilikku sai seetõttu laiali jagatud, nii mõndagi ka ära visatud. Ainult plaatide ja raamatute kastid olid need, mida tassides ägasin. Tarkadest mõtetest ja heast muusikast kohe ei tihanud lahti öelda. Tõsi on samas, et loen ma ühte raamatut ja kuulan ühte plaati korraga. Ülejäänu ikka seisab ja ootab oma aega.

See kõik on mind õpetanud päev-päevalt järjest vähem asju ostma ja omamisihast rohkem üle olema. Raamatuid olen õppinud sagedamini raamatukogust ja sõpradelt laenama või tahvelarvutist lugema, sama kehtib ajakirjade kohta. Põnev ja huvitav saab loetud kümneid kilosid paberit kodus ladustamata. Ka oma lemmikmuusika kuulamiseks ei ole enam ammu CD-mängijat vaja. Internet ja sealsed keskkonnad (youtube.com, mixcloud.com, soundcloud.com jne) teevad töö palju kiiremini ära, kui plaadipoodi minemisele kuluks.

Lisaks tuletas sel nädalal loetud põnev raamat – Bear Grylls “A Survival Guide for Life” – meelde ühe elulise tarkuse. Et midagi saada, peab esmalt andma. Asjade kontekstis võiks see kõlada näiteks nii: iga kord, kui on tahtmine uus raamat osta, vali riiulist välja juba loetud vana, mis kellelegi ära anda või kinkida, taaskasutuskeskusesse viia või millega võimalusel näiteks kohaliku kohviku riiulit täita, et rohkemad inimesed võiksid sellest rõõmu tunda.

Võidavad sellest paljud – sina, kes sul on kodus rohkem ruumi ning järgmise kolimise ajal kast vähem tassida, sõber või kohaliku kohviku külastaja, kes on ammu seda raamatut lugeda tahtnud, puud metsas, mida ei võeta asjata maha, et raamatust kordustrükk välja anda jne. Asjad peavad olema liikumises. See on üks võimalus selleks.