Palk tööpakkumisse sisse

Ebaõiglane on süüdistada noori ebarealistlikes palga­ootustes, kui ratsionaalsete argumentide loomiseks napib informatsiooni.

Tööle kandideerijatel, eriti kogemusteta noortel, pole võimalust enne tööintervjuud turgu laiemalt analüüsida ja palga­ootusi realistlikumaks muuta.

Keskmine palk ja kõhutunne. Tööturul valitseb ühelt poolt küll vastutustundlike, täpsete, meeskonnavaimuga, muutustega kohanevate, initsiatiivikate ja heade suhtlejate puudus (need on tüüpilised nõudmised ühele tööle kandideerijale), kuid teiselt poolt ei paku tööpakkumised kandideerijale mitte mingisugust informatsiooni selle kohta, mida vastu pakutakse.

Tööläbirääkimistele minnes on oma ootuste kujundamisele aluseks võtta vaid tuttavate käest saadud teave nende palga kohta, statistikaameti põhitegevusala järgi välja toodud keskmine brutopalk ja kõhu­tunne, et ma olen ikka päris palju teinud ja võiks väärilist tasu saada.

Seejuures ei ütle näiteks finants- ja kindlustustegevuse keskmine brutopalk 1400 ­eurot ühe ülikooli lõpetava noore tööturule sisenemisel pakutava töötasu kohta mitte midagi.

Väikeettevõtjale on teada oma töötajate palk ja see, mitu inimest töökuulutusele vastas. Suurematel ettevõtetel on palga määramiseks kasutada põhjalikud uuringud. Loomulikult pole see odav lõbu, kuid pidevalt värbamisega tegelevatel ette­võtetel tasub see kulu teha.

Kasu on kahepoolne. Probleemi lahendamiseks ja motiveeritud töötajate saamiseks tasub tööpakkumiste juurde lisada potentsiaalne palga­vahemik.

Nii tekib ka noortel, kes töökuulutustega tutvuvad, parem ülevaade üldisest turu seisust ja adekvaatsem ootus leida oma võimalustele vastavat tööd. Lisaks vähendaks see valede ­ootustega kandideerijatega kaasnevat ajakulu.

Kui me ise oma noori esimestel kokkupuudetel Eesti tööandjatega piisavalt ei ­aita ning neid läbirääkimistel võrdse partnerina ei kohtle, pole mõtet ka imestada, kui peale välismaal õppimist siia naasta ei soovita.