Lisaväärtuse suurendamine vajab nõudluse tuge

Eesti ettevõtete lisandväärtuse osakaal toodangus on meil kahjuks Euroopa Liidu väiksemaid. Lisandväärtus moodustab Eestis toodangust vaid 40%. Meist väiksem on see viies riigis – Bulgaarias, Tšehhis, Ungaris, Slovakkias, aga ka Luksemburgis. Eestis loodud lisandväärtuse osakaal toodangus on ELi keskmisest väiksem enamikus tegevusalades. Suurem on see energeetikas, ligikaudu samasugune ehituses ning põllu- ja metsamajanduses, kuid oluliselt väiksem transpordis. Suur lisandväärtuse osakaal aga ei tähenda veel tingimata tugevat majandust. Näiteks Kreekas ja Küprosel on see osakaal tublisti üle 50%, ületades Saksamaad, Austriat, Hollandit ja Rootsit. Kuna tööstussektor vajab tootmiseks rohkem sisendeid, on üldjuhul selle vahe­tarbimine suurem ja lisandväärtuse osakaal väiksem. Tugev majandus eeldab ka õiget majandusstruktuuri.

Väikese siseturuga Eestis suunavad töötleva tööstuse ettevõtted 70% toodangust välisturgudele ning meie ekspordi osakaal SKPst on 90%. Nii sõltub aga Eesti majanduse käekäik üsna palju välisnõudlusest.

Vaatame sektori kaupa. Eesti töötleva tööstuse osakaal kogumajanduses on ligikaudu sama suur kui Soomes ja Rootsis ning ELis keskmiselt. Sama ei saa aga öelda meie töötleva tööstuse toodangus sisalduva lisandväärtuse kohta.

Võrreldes Läti ja Leeduga, on Eestis töötleva tööstuse lisandväärtuse osakaal oluliselt väiksem.

Eriti paistab silma elektroonikatööstus, mille Eestis loodud lisandväärtus moodustab toodangust vaid kümnendiku, samas on selle tegevusala müügitulu ja lisandväärtus ettevõte kohta hulgalise ekspordi tõttu väga suur. Suurem nõudlus koos sellest tuleneva tootmismahuga muudab osa madala lisandväärtusega tegevusaladest Eesti majandusele tähtsaks. Tööstuses on suure lisandväärtusega vaid põlevkivitootmine ja vee­varustus, mille lisandväärtuse osakaal toodangus on vastavalt 60% ja 70%.

Suurema lisandväärtuse osakaaluga tegevused jäävad valdavalt teenuste sektorisse. Siin tuleb aga eristada turupõhiseid ja turuväliseid tegevusi. Turuvälistes tegevustes (nt avalik haldus, suurem osa haridusest, tervishoiust ja sotsiaalhoolekandest) arvutatakse lisandväärtus kulude põhjal – mida suuremat palka avaliku sektori töötajatele makstakse, mida suurem on kapitali amortisatsioon ja tootmismaksud, seda suurem on turuvälise tootja lisandväärtus. Näiteks, kui sellest aastast tõsteti avaliku sektori töötajate palkasid, suurenes automaatselt ka riigisektori lisandväärtus, kuigi mingit turuväärtust sellega juurde ei loodud.

Nii nagu enamikus teistes riikides, on Eestiski suurima lisandväärtuse osakaaluga kinnis­vara. Samas koosneb selle arvestus valdavalt kinnis­varaomanike vara väärtusest ning tegelikult ümberjaotatavat lisandväärtust on suhteliselt vähe.

Positiivne seos. Suuremal lisandväärtuse osakaalul ja suuremal tootlikkusel on positiivne seos. Toodangus sisalduva suurema lisandväärtuse osakaaluga tegevusalade – näiteks kinnis­vara-, ITK ja finantssektori ning mäetööstuse tööjõu tootlikkus on Eesti keskmisest suurem.

Kas SKP suurendamiseks oleks tarvis tootmiskulude vähendamisega tõsta tegevusalade lisandväärtuse osakaalu? Panustada suuremale nõudlusele nii sise- kui ka välisturul või hoopis parandada tootlikkust? Ühtset vastust iga üksiku tegevusala kohta pole. Jah, me vajame rohkem suurema lisandväärtusega tegevusalasid ja nende suuremat osakaalu majanduses.

Mõne tegevusala väike lisandväärtus pole aga veel tingimata halb, kui see suudab toota palju. Kuigi tööstuse lisandväärtuse osakaal toodangus jääb teenustesektorile tublisti alla, tagavad paljud tööstusettevõtted endale suurema käibe ekspordiga. Töötlev tööstus on näiteks viimasel paaril aastakümnel panustanud majanduskasvu kõige rohkem.

Mõistagi suurendab Eesti SKTd ettevõtete toodangus lisandväärtuse osakaalu suurendamine, ning vähemad tootmiskulud panustavad tootlikkuse kasvatamisse, kuid ilma tugeva sise- ja välisnõudluseta on nendest vähe abi.