Tööturu volinik: rumalus!

Kuidas peaksid poliitikategijad reageerima riikides nagu Eesti, kust noored ja haritud inimesed välja rändavad, et ühelt poolt väljarännet peatada, teisalt, et muutusega kohaneda. Küsimus on õigustatud, kuid väljaränne Eestist pole nii dramaatiline Läti ja Leedu või eriti Rumeeniaga võrreldes. Tuleb vaadata laiemat konteksti – mitte vaid, et noored lahkuvad, vaid et nad õpivad,  saavad kogemusi, mida Eestisse naasmisel rakendada.

Rääkisin hiljuti Iirimaal elavate eestlastega – ega ei plaanita tagasi tulla. Kel on majalaen, kel lapsed koolis, kel karjäär, boyfriend.  Need on laenudele rajatud õhku täis majanduskasvuaastate tagajärjed. Mõelda tuleb mitte üksnes sellele, kuidas kompenseerida väljarännet, vaid kuidas kogu majandusele stabiilsem baas luua. Alustades kooli­süsteemi efektiivsuse tõstmisest, koolist tööellu ülemineku lihtsustamisest, paremast sotsiaalsest dialoogist, nn aktiivsest vananemisest, et tööjõud kauemaks ametisse jääks. Noorte lahkumist aitab kompenseerida ka mujalt tulnud tööjõud – olen kuulnud hispaanlaste huvist Eestis töötada. Siin napib tööjõudu, Hispaanias on suur tööpuudus.

Kuidas saaksid ettevõtjad probleemi lahendada aidata? Pakkuma rohkem praktikakohti. Töökogemuse omandamisega tuleb alustada varem, paralleelselt õpingutega kutsekoolis. Sellest võidavad ka firmad ise, saavad parimad töötajad välja valida.

Kas ELi tasemel on meetmeid, kuidas leevendada seda mõju vaesematele liikmesriikidele, kust inimesed lahkuvad? See on ELi sotsiaalfondi ülesanne ja Eesti on võrdluses teiste riikidega neid vahendeid hästi kasutanud. Ka Eesti valitsuse uue eelarveperioodi prioriteedid langevad kokku ­Euroopa Komisjoni prioriteetidega.

Kuivõrd on ELi rikkamad riigid hakanud juurdepääsu oma sotsiaalkindlustussüsteemidele piirama? Suurbritannia on olnud väga kriitiline. Suurbritannias on sellest palju rääkinud poliitikud ja kirjutanud tabloidid, kuid  reaalsuses juhtus väga vähe. Öeldi, et toetusi saavad vaid need, kelle nädala sissetulek on olnud vähemalt 150 naela. Palusime muudatused paberil esitada ja paber ei öelnud, et toetustest jäädakse automaatselt ilma. Öeldi hoopis, et tuleb põhjalikum uurimine. Kui see viib diskrimineerimiseni, siis seda me aktsepteerida ei saa. Lähem uurimine aga ei ole vastuolus ELi seadustega .

Aga jah, “sotsiaaltoetuste šovinism” on laiem nähtus, mis mürgitab rikkamates riikides poliitilist debatti.  Reaalsuses tunnistatakse – näiteks Saksamaal ja Šveitsis –, et võõrtööjõudu on vaja. Teatakse, et kui tahad kvaliteetset tööjõudu, tuleb respekteerida nende inimeste õigusi. Ei saa luua mingeid teise järgu töötajaid.

Tihti tuuakse välja kultuurilisi erinevusi. Suurbritannias on omaks võetud hindude ja pakistanlaste kauplused, nüüd korraga on raske harjuda poolaka toidupoega. Ja ei maksa unustada, et 2 miljonit britti töötab mujal ELi riikides.

Kas nõustute, et David Cameron reageerib siiski inimeste reaalsetele muredele. See on eksitav. Kui rõhutada kultuurilist probleemi, ei ole seda vaja seostada ELi laienemisega.  Viimase 20 aasta jooksul on Suurbritanniasse olnud suur sisseränne, kuid eurooplasi on selles olnud alla poole. Rumeenlaste ja bulgaarlaste osa on olnud eriti väike, ehkki tabloididest jääb teine mulje.

Kuivõrd saavad suured erinevused ELi sotsiaalsüsteemide vahel püsima jääda – ELi laienemisega liitusid oluliselt madalama elatustasemega riigid. Sotsiaalkindlustussüsteemid on erinevad ja jäävad erinevaks. ELi koostöö tagab, et mujal riigis töötades ei kuku inimene näiteks pensionisüsteemist välja.

Kas näete vajadust näiteks ELis ühtlase miinimumpalga järele? Miinimumpalka oleks vaja igas riigis. Ja tugevamat sotsiaalpartnerite dialoogi ­uutes liikmesriikides. Lääneriikides on palju rohkem kollektiivleppeid. Ida-Euroopa riikides on nii tööandjad kui ka töövõtjad vähem organiseerunud. Nii jääb palgadünaamika tootlikkuse kasvust maha.

Tootlikkus kasvab kiiremini, kui tõusevad palgad. Sageli jah.

Palju siiski on Euroopa Liidus toetust David Cameroni ideele, et midagi tuleks tööjõu vaba liikumise piiramiseks ette võtta. Et riikide tööturud avaneksid üksteisele alles siis, kui on näiteks saavutatud teatud elatustase. Rumalus. Unustage ära. Ehk on ka Cameron juba unustanud.

Samas – kui sellised ideed lähevad poliitika põhivoolu, võib komisjon saada ühel päeval liikmesriikidelt ettepaneku eelnõu ette valmistada.  Rumalus. Unustage ära.

Et ei ole selliseid suuniseid kuskil protsessis.  Ei, see ei ole teema. Me oleme näinud ka liitumislepingus olnud seitsmeaastase üleminekuaja puhul, et piirangu kehtestanud riikide majandusele oli see lõppkokkuvõttes kahjulik, näiteks Saksamaal ja Austrias. Samuti andis selline olukord võimaluse varimajandusele. Läve kasutamine tähendaks, et madalama sissetulekuga inimestel on väiksemad õigused kui suuremate sissetulekutega inimestel. Andke andeks, see on problemaatiline idee.

Töötus on ELis kõrgel 12% tasemel. Mida arvate tööturu reformide tempost ELis? Itaalia on teinud arvestatavaid reforme, ka Portugal, Hispaania, Kreeka. Prantsusmaa võiks teha rohkem. Itaalia võiks alandada makse madalama sissetulekuga inimestel, see on mõistlikum kui palga alandamine. Sama soovitus kehtib Eestis. Kui firma on valmis palkama vähemate oskustega inimesi, kui tööjõud oleks odavam, on see hea meede. See tuleb eelarves kompenseerida – näiteks autod maksustada.