Eesti võiks meelitada idufirmasid

Statistika järgi on Eesti idufirmade hulga poolest ühe elaniku kohta Euroopas esirinnas, mis võiks kõnelda ettevõtlikkuse populaarsusest ühiskonnas. Kuid selleks, et tõusuvees seilava ärivaldkonnaga ei juhtuks nagu meie murdmaasuusatamisega, tuleb KredExi ettevõtlusdivisjoni juhi Lehar Küti sõnul süsteemselt edasi tegutseda. “Meie tänane start-up’ide edu on meile võib-olla avansina antud, sest me ei oska ju tegelikult väga hästi selgitada, miks me nii edukad oleme. Start-up’id vajavad eelkõige tarka raha ning selle juurdevoolu tuleb säilitada,” ütles ta.

Hoolimata Eesti eesrindlikust idufirmade statistikast, nentis idufirma Fleep juht Henn Ruukel Eestit ja Silicon Valleyt võrreldes, et siinse kogukonna hoiak ettevõtluse suhtes ning keskmise inimese valmidus ettevõtlusega alustada jäävad ameeriklastele tugevalt alla. “Ameeriklastele antakse juba emapiimaga proovimise ja ettevõtlikkuse julgust, isegi koolilaatadega julgustatakse Ameerika lapsi juba varakult riske võtma,” näitlikustas ta.

Meie maailmajao tõmbekeskuseks. Eesti üks võimalus tuua siia juurde ettevõtlikke idufirmade inimesi ning ühes nendega ka hädavajalikku tarka raha on pakkuda neile ülikompaktset juriidilist struktuuri, mis ahvatleks ka välismaalasi oma firmasid Eestiga siduma. Andrus Viirg, EASi välisesindaja Silicon Valleys, ütleb, et täpselt nõnda talitab USA idakaldal New Jersey külje all asuv pisike Delaware’i osariik, kelle juriidilist paketti kasutavad pea kõik vastaskaldal Silicon Valleys tegutsevad ettevõtted.

“Eesti võiks saada Euroopas selleks paigaks. Maailmas on üks Silicon Valley ja see on idufirmade tõmbekeskus, meie jääme sellest kaugele. Teised suurriigid on proovinud ka neid tõmbekeskusi luua, aga see pole õnnestunud, selleks tuleb terve ökosüsteem üles ehitada. Oluline on ka seeria-ettevõtluse ajalugu, mis meil kahjuks puudub. Õnneks on Eestis aga just juriidiliselt lihtne ettevõtlusega alustada ning meie juriidilise süsteemi pakkumine välisettevõtetele võiks teha Eesti Euroopa mõistes kohalikuks Delaware’iks,” rääkis Viirg.

Vaja positiivset algatust. Endiste Skype’i töötajate moodustatud Fleep on Henn Ruukeli sõnul tema esimene ettevõte, mille ta eluaegse palgatöölisena pooleteise aasta eest asutas.

“Nüüdseks olen ma mõistnud, mida oleks tähendanud asutada ettevõte alternatiivselt näiteks Suurbritannias või Silicon Valleys, ning Eesti ei jää oma võimalustelt kindlasti neile alla. Veel viie aasta eest käsitleti Eesti start-up’e kui lihtsalt Ida­Euroopa firmasid, nüüd pole enam vaja mainida, et see on koht, kust tuli Skype. Positiivne noot on juba olemas,” julgustas Ruukel.

Nüüd tuleks sama positiivset nooti süstida ka siinsetesse inimestesse, sest Eestis on Ruukeli sõnul jätkuvalt moes, et ettevõtte asutamisel osaleb üks-kaks inimest, teised on juba palgatöötajad.

“Inimesed on mugavustsoonis, nad ei julge olla ise ettevõtete edulugude kujundamise osalised, aga just Skype on andnud mulle arusaamise, et osalus võib pöörduda millekski väga väärtuslikuks,” lisas ta.

Seisev raha investeerimisvalmiduseni. Hooandja asutaja Henri Laupmaa ütleb, et rahaliste riskide võtmise vähesusest rääkides ei tasu keskenduda vaid liiga kitsale viilule, sest kõikidel alustavatel firmadel on probleeme raha leidmisega.

“Praegu on inimeste hoiused läbi aegade suurimad, need seisavad pangakontodel, samal ajal napib alustavatel ettevõtetel raha. Puudub mehhanism, mis need pooled kokku viiks, nendel seisva raha omanikel aga puudub iseseisev investeerimisvalmidus,” ütles Laupmaa.

Eesti juriidilise pinnase arendamisel välisfirmade siia meelitamiseks ning kohalike ettevõtlikkusele ärgitamisel on Andrus Viirgi sõnul suur tähtsus ka Taavi Kotka, Ruth Annuse ja Siim Sikkuti välja pakutud e-residentsusel – elektrooniline Eesti ID-kaart oleks välisettevõtjatele ja -investoritele vahend, et hakata hõlpsasti siinset juriidilist baasi kasutama. Laupmaa lisas, et selleks, et e-residentsus täielikult toimiks, tuleb esmalt kohendada mitmeid seadusi, et võrgu kaudu oleks võimalik kõiki firma juhtimiseks vajalikke toiminguid mugavalt teha.

“Kui investor pole oma plaanitavas investeeringus väga kindel, leiab ta alati viisaka mooduse “ei” ütlemiseks, ning sageli võib olla selleks argumendiks, et teie jurisdiktsioon pole selleks veel piisavalt hästi paigas, ning selle juhtumist peaksime me püüdma Eestis vältida,” sõnas Ruukel.

Advokaadibüroo lõi idufirmade õigusabi veebi

Advokaadibüroo Glimstedt avas idufirmadele suunatud juriidilise abi ja info portaali LegalBooster, mis on mõeldud kasvufaasis ettevõtele nõu andmiseks, et juba varakult ootamatuteks olukordadeks käitumisstrateegiad kokku leppida ja tiimide lagunemist vältida.

LegalBoosteri kasutamine ei sunni Glimstedti advokaadi Anne Veerpalu sõnul mingeid kulutusi tegema. Näiteks miinimumprogrammi kasutamisel võib sealt täiesti tasuta lepingupõhjasid alla laadida ja kui leidub sõprade seas mõni advokaat, siis tasub temaga kindlasti konsulteerida.

“Alates 2012. aastast oleme ise käinud Tehnopoli inkubaatoris ja Garage48s kohal ning kuulanud start-up’ide juriidilisi muresid, püüdnud neid aidata, tehes seda tasuta ja lihtsalt oma vabast ajast,” kirjeldas Veerpalu. Nüüdseks on nad tema sõnul  aru saanud, et niimoodi ei suuda me tegelikult midagi muuta. “Alguses läksime meie ise propageerima, et neil on ikkagi juriste vaja, kuid kese liikus kogu aeg ning me nägime idufirmasid endaga ise e-kirja teel kontakteerumas ja meie uksest sisse tulemas, et abi saamiseks personaalselt vestelda,” selgitas Veerpalu.

“Start-up’i algusfaas on nagu sõda, sest inimesed on loobunud oma mugavustsoonist, loobunud näiteks kõrgepalgalisest tööst Skype’is. Nad teevad midagi riskantset ja kõike miinimumeelarvel maksimumpanusega. Nii tekib tiimides suuri stressimomente ning kiires kasvufaasis rahu tagamiseks on hea juba varem ootamatusteks tegutsemisplaan kokku leppida, et tiim omavahel tülli või laiali ei läheks,” lisas ta.

LegalBooster on Veerpalu sõnul kujundatud selle vajaduse baasil, mis võiks olla reguleeritud esimesest päevast alates, isegi kui idufirmat teevad sõbrad.