Eesti võiks kokku viia nohikud ja riskikapitalistid

Kas Räniorgu on võimalik järele teha? Näiteks Hiinas üritatakse seda peaaegu igas teises suuremas linnas. Tõsi, enamasti lähenetakse teemale kinnisvara arendusprojektide kaudu. Mõni aasta tagasi ühe delegatsiooni liikmena Shanghais asuvasse innovatsioonilinnakusse sattudes oli ainus inimene, keda tühjade kõrghoonete vahel nägin, tehnopargi show-ruumi giid.

Saladus peitub inimestes. Räniorg ei ole mehaaniliselt planeeritav kinnisvaraprojekt. Selle peamine saladus on sobilik inimkooslus, kus tehnoloogiahuvi ja maailmavallutamisplaaniga nohikuid asutavad uusi ettevõtteid ning kus eduka iduettevõtluse jõukaks saanud asutajad aitavad alustajaid nõu ja jõuga. Trendikad kontorid on toredad, aga neid saab käepäraste vahenditega sisse seada ka kunagises vabrikus või mõne vana puitmaja ärklikorrusel. Kontoriruumi tõttu ükski idufirma loomata ei jää, küll aga jäävad nad loomata siis, kui ei ole inimesi, kes neid luua suudaksid.

Eestis on mingi hulk tehnoloogiakiiksuga nohikuid ning suuresti tänu Skype’i eduloole ka mõni “teise ringi” iduettevõtja-investor. Kindlasti ei ole nohikuid ja rikkureid Eestis piisavalt. Selge piiri seab kasin rahvaarv. Põhjamaiselt külm, pime ning lörtsine Eesti ei ole ka elukeskkonna mõttes kõige atraktiivsem tõmbekeskus. Kui midagi erilist ei juhtu, siis hulka talente meil immigrantidena enda juurde elama kutsuda ilmselt ei õnnestu.

Reaalsete ja enamasti väiksusest tulenevate piiravate asjaolude tõttu on Eesti idufirmad sündinud globaalsetena. Seda kaugeltki mitte ­ainult turuambitsioonide mõttes, vaid juba algusest peale on nad sunnitud žongleerima eri riikides asuvate kontoritega ning eri rahvustest kaastöölistega.

Tihti liigub ettevõtte peakorter välismaistele investoritele lähemale ning teatud kriitilise massi saavutamisel tuleb ka mingi osa arendusosakonnast “parematele jahimaadele” liigutada, kus on rohkem tööle võtmiseks sobivaid inimesi. Turundust tuleb samuti teha seal, kus tegelik turg asub ning üsna kindlasti ei ole see Eesti. Kriitikud küsivadki, et mis kasu iduettevõtetest Eestile on, kui nad suureks kasvades Eestisse ei jää.

Start-up-riigi kuvand. Räniorule kindaheitmiseks meil siiski jaksu ei ole. Eestis kujunev innovatsioonikeskkond on teistsuguse dünaamikaga, pakkudes üht-teist eelkõige varases kasvufaasis ettevõtetele. Võiksime mõelda Eestist kui platvormist, kus idufirmal on hea areneda, toodet või teenust arendada, testida ja kommertsialiseerida ning lõpuks edu korral oma põhilistele turgudele liikuda. Eesti võib olla heas mõttes sillapea, kus ärikeskkond ja inimkooslus pakuks eri riikidest pärit iduettevõtetele kiirendust.

Kui Eestisse tulevaid ning siit edasi liikuvaid iduettevõtteid on palju, tekib siia uusi ja ägedaid töökohti pidevalt juurde ning pole põhjust muretseda, et nende ettevõtete edasine laienemine toimub suure tõenäosusega kuskil mujal.

Visioon on üks asi, selle ellurakendamine midagi muud. Ega iseenesest midagi ei juhtu. Nii nagu meie metsast pärit pohlad vajavad kasvuhoonelt troopilistest banaanidest erinevaid tingimusi, on ka iduettevõtte vajadused erinevad suurest tselluloositehase omadest.

Nutikas ja paindlik immigratsioonipoliitika on inimvara suurendamise hoob,  aga sealsete takistuste leevendamine on ainult pool võrrandist. Teise poole moodustaks aktiivne talendipoliitika, kus teadlikult üritatakse suurendada Eestisse saabuvate välistudengite hulka ning aidatakse ka “targal rahal” Eestit asukohaks valida.

Kuvandiga tuleb tööd  teha. Oluline on ka teadlik pingutus selle nimel, et Eestist kuvand start-up-riigina süveneks ning nii maailma eri paigust pärit nohikud kui ka kogenud riskikapitalistidest rikkurid tahaksid vähemalt kevadel Latitude59 ajal Eestisse tulla, et siin üksteisega kohtuda.

Kui kasvuhoone temperatuur ja niiskus­tase on paigas, tekibki ehk võimalus meie paepealsele kasvatada keskkond, mis mitte ei võistle Ränioruga ega kopeeri seda, vaid on leidnud iseenda tugevustega kooskõlas oleva niši.