Puhkepäev. Perverdist pankuri allakäik

2011. aasta mais olin ühel uimasel nädalavahetusel ametis uudisteportaalis artiklite kirjutamisega. Ühtäkki märkasin BBC’s uudist, et USAs vahistati Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) juht Dominique Strauss-Kahn, kes väidetavalt vägistas Manhattani luksushotelli teenijanna.

See tundus uskumatu. Me ei ela küll ideaalses maailmas, aga ometi seostad ametinimetust väärikusega. Strauss-Kahnist räägiti kui võimalikust järgmisest Prantsusmaa presidendist. Kogu tema habras impeerium varises kokku kui kaardimaja. Vangi teda kokkuvõttes ei pandud, aga igavene mainekahju oli ammu tehtud.

Antikangelane. Nüüd on tema lugu jõudnud kinolinale, peaosas Gerard Depardieu.

Tema kehastatava brutaalse seksisõltlase nimi on küll George Devereaux, kuid selgelt on tegu Strauss-Kahniga. Filmi jooksul ei teki kordagi hetke, mil pankurile kaasa tunneks. Isegi mitte stseenides, kus ta on juba mutta trambitud.

Depardieu kehastab võigast kiimast kõutsi, kes on hingelt poisike. Ta magatab prostituute ja peab naisi alamateks, keda võib vajadusel ka vägisi võtta. Kahetsus on tema jaoks võõras.

Tema kõrval on abikaasa ­Simone (Jacqueline Bisset), kel on raha kui seeni pärast vihma, ent empaatiat sama vähe kui abikaasal. Naist ei häiri mehe petmine ja võikad teod – ta on vihane, sest mehe vahelejäämine rikub tema enda karjääri riigipea kaasana. Nende tülisid kuulates mõtlesin, et tegelikult on nad paras paar. Kaks inimest, kel inimlikkust pole.

Puudulik montaaž. Kui filmile midagi ette heita, siis tervik logiseb. Film algab meeletute orgiatega, mis näitavad ära härrasmehe tegeliku palge.

Seksistseenid ja kõhukas Depardieu karulikult möirgamas pole kummalisel kombel häirivad, vaid ilmestavad seda vastikut reaalsust. Vägistamiskatse, vahistamine ja ajutine vangipõli, kus detailselt näidatakse, kuidas Devereaux’d koheldakse pokris kui iga teist.

Seejärel pääseb ta jalavõruga koduaresti, järgnevad heietused abikaasaga. Alguses on see sisukas, kuid siis hakkab korduma. Tundub, et film kipub venima, ja siis ühtäkki tuleb lõpp.

Loogiline lahendus, kuid saabub kui välk selgest taevast. Oleks see filmi esimese poolega paremini haagitud, mõjuks efektsemalt. Seega on tervik hüplik. Kõik see ei vähenda muidugi Depardieu rollisooritust. Loodetavasti jätkub 64aastasel staaril auru veel aastateks. Peamine, et ta jääks meelde oma näitlejatöödega, mitte sellega, et matslikult mullu Venemaa kodakondsuse võttis.

 

“Welcome to New York”

Režissöör: Abel FerraraOsades: Gerard Depardieu, Jacqueline Bisset, Drena De Niro, Paul Calderon jtKinodes alates 27.06